kuidas mind ei ole

minu viimase aja vastuseid meedias

Vabandust, ma ei saa täna enam võtta, ma olen juba sõitnud! Sellised naljad aitavad mind igapäevaselt oma laisas maailmas manööverdada. See on tegelikult puhas mugavus, mitte karskus, ma ei raatsi öösel takso peale kulutada, ei viitsi ärgata võõras kohas ebamugava füüsilise kurnatuse ja segaste mäluaukudega ja märkimisväärse rahakuluga. Võõramas seltskonnas lasen tavaliselt klaasi täis kallata, et siis jätkuvaid täiskallamisi pareerida fraasiga “mul veel on!” Selles mõttes olen ma mugav inimene ja mulle meeldib sõita autoga või rattaga. Mulle meeldib sportida, ma ei jaksa juua. Veel leian ma mõttetult kulutatud oleva polikliinikus veedetud aja, kui just lõikama ei pea midagi või hambaid parandama. Ma ei taha kohe mitte sugugi süüa kõikvõimalikke toidulisandeid, mis kõik on millegi vastu head. See on minu arust nagu raiskamine, aga võibolla pole ma teadlik.

Kui nüüd järele mõelda, siis ma ei otsi ennast eriti, ei aja sisekaemust taga. Kõlab ilmselt tagurlikult. Mulle tundub, et asjadel plaanipäraselt areneda lastes ja mitte kõigega samastudes on nagu lihtsam. Jätta läbi elamata kogu see ebaõnnestumine ja võõrad tunded ja mitte püsida tekkivas negatiivsuses. Jääda leitu juurde, sellesse süüvida, minna kvaliteeti ja sügavamale. Egotripp, onju? Ilmselt ma ei hoia kätt aja pulsil, täna loeb ennekõike kiire nõudluse rahuldamine. Mis meenutab mulle, et ma ei loe telefonist e-kirju, kuid üldjuhul saan ikka teada ja Hollywoody pakkumisi ei ole junk’i läinud. Kui ma nimetan mõnele, et minu jaoks aeg seisab, et loeb vaid siin ja praegu ja et elu ei alga mitte homme või peale pühi, vaid juba käib, siis tuntakse kaasa sellele tulevikuta tüübile. Sest reklaamklipi pikkus on ju kuni 35 sekundit, sellest piisab, selles on kogu tulevik.

Ammu ei ole konfliktis olnud, ammu ei ole lahingut löönud- puhas laiskus ja mitteaktiivne ellusuhtumine. Pooli on vaja valida, vaated on kõige tähtsamad, olgu neil perspektiivi või mitte. Ennast ei tohi kaotada, mina olen mu mõtted, auto, töö, ikea ja volvo. Kaevikusse tuleb minna omaenda lähedaste eest. Tuleb või? Mul on aastaid juba see häda, et ma ei võta pakutud lahinguid vastu, vaatan teise seisukohalt, ses mõttes olen ma mõttetu partner. Täielik tagurlikkus on, et ma ei soovi tingimusteta kõike kontrollida, ma ei jahi õnne väljaspool ennast ja ausalt öelda ei püüa ma ka olla keegi kellegi silmis.

Kogu austuse juures emakeelse hariduse vastu tundub täna pehmelt öeldes abitu, pime ja riikliku mainekujundusena mõjuv lõik üldhariduskooli 9. klassi bioloogiaõpikust: “täielik taimetoitlus pole normaalsele ja tervele organismile soovitav. Toitainete defitsiit tekib tasapisi ja seetõttu esialgu ei haigestuta, see võib võtta aastaid. /…/ Taimne toit on suhteliselt toitaine- ja energiavaene, mistõttu tuleb süüa suuri toidukoguseid ning seedeelundkond koormatakse selle seedimisega üle.” Meie teatrikoolis sellist ebateadlikkust ei levitata. Mulle meeldib eriti see “normaalsele”. Olles äsja naasnud Indiast, on mul tuliselt kahju, et nad seal pole aastatuhandeid selle peale tulnud ja suur hea meel, et meie spetsialistid on selle tõe kümne viimase aastaga praktikas järele proovinud. Hoolimata, et eestlase enda toitumisharjumuse ja -võimaluse ajalugu räägib nt Gunnar Aarmat lugedes taimetoitlusest. India… esimene maa maailmas, kus kohtasin lihtsalt lastele püstitatud ausammast: “Selle siiruse, ustavuse ja tingimusteta vanemate teenimise eest.” …Ma luban endale meenutuse. Enne Teist Maailmasõda oli paljudes Euroopa riikides majanduskriis ja vaesus. Liha lubamine enda igapäeva toidulauale oli sotsiaalse astme näitaja. Peale sõda sai riiklikuks eesmärgiks, et lihakasvatus areneks heaolu standardit rahuldavaks. Ma vabandan, ma ei saa võtta tõsiselt karusloomakasvatuse vastu võitlejaid. Miks nad lihatootmise vastu ei seisa? Kust võtab inimene õiguse tappa ja pidada end seejärel intelligentseks, eriliseks oma mõtlemisvõime poolest? Teate ju ikka, et kõige suurem arendusfinants liigub kaitsesektoris, sõjatööstuses?

Ma olen enda ilmselt kuhugi ära kaotanud. Plaanid teostuvad rapsimise või muretsemiseta. Kui on järjepidevalt loodud tingimused, saab soovitu paratamatult teoks, heas kvaliteedis just siis, kui küps on. Igasugune surumine toob kaasa libisemise ühes või mitmes teises aspektis. Seega püsin pigem mõnusalt igapäevases olevikus tehes laitmatult lõpuni ettevõetu. Normaalne oleks vast rohkem ja suuremaid ja kõrgemale ja kaugemale ja… aga noh, siin Nõmme mändide all tark ei torma, mis teha. Inimestele meeldib tunda end hõivatu, tähtsa ja kiirena, mitu asja käsil. Mina oma laiskuses püüan nii tegevused, emotsioonid kui isikud eraldi sahtlites hoida. Teatris teisiti ei saa. Ei jää terveks, ei sünni eluterve looming. Nii et puhas omakasu.

Istun siin hommikuti kurvalt jalad ristis ja mõtisklen. Igal hommikul mingi poolteist tundi. Naudin, teen harjutusi, kuulan keha, liigutan lahti, mõtlen läbi, hingan paika, keskendun. Luksus ja laiskus, sõltuvus tekib, see on tegelikult nauding ja kokkuhoid kaks ühes. Aeg seisab. Maailm ootab. Teistele ütlen, et olen midagi neile arusaadavamat tegemas. Valetan, selles mõttes. Ma ei ole kunagi tööl käinud, ma olen alati läinud kuhugi midagi vahvat tegema, iga päev on isemoodi. Hommikul lähen proovi, päeval annan tundi, loen-kirjutan, koolitan ja õpin ise. Mul on kombeks teha lõunauinak, lihtsalt niimoodi, keset päeva. Siis on pärast jälle mõnus. Oi kui hea on päeval magada!

Aijaa, ja mulle meeldib ühinemine, ühendus, unioon. Sanskriti keeles jooga. Seoste märkamine ja kasutamine. Otste kokku panemine, et parem uus sünniks. Meeldib arutleda, psühholoogia ja loogika, tantristlik maailmavaade. Kasutada kogu võimete spektrit, nii vaimsete kui füüsiliste. Tuntud ja tundmatute. Inimese õpetus ja Õpetus inimesest. Kaasa arvatud seks, füsioloogia. Ma löön kaasa haridust ja kultuuri uuendavates gruppides, uudishimust, uue loomise erutusest. Ma tunnistan, see ei ole elu edasiviiv eksportimport.

Ma olen tähele pannud, et kogu sellest destruktiivsusest hoolimata tuleb minu ellu viimastel aastatel järjest vahvamaid inimesi ja rohkem uusi vajalikke ettevõtmisi saab teoks. Ise olen rõõmsameelsem, jaksan rohkem, elan kauem, naeratan. Hämmastav, meil on järjest toredamad ja arendavamad õnnestumised. Madal enesehinnang ja künism jäävad järjest kaugemale. Me leiame aega ja ressurssi, me märkame teineteist ja see ei sõltu tegevusaladest, rahvusest, soost või vanusest. Päevad on täiuslikumad.

Kokkuvõtvalt tundub mulle, et ma olen suhteliselt laisk ja mugav inimene. Teen ainult, mis sobilik ja hoian ära ebakõlad. Säilitan tasakaalu. Kahjuks kiirgan seda ilmselt häirivalt ka välja- turvalisust, laitmatuse püüdu, kvaliteeti, tähelepanelikkust ja osavõtlikkust. Innustust ja lohutust. Ma ei ole õige persoon kirjutama eesti mehe vaimsest tervisest. Vabandan raisatud leheruumi pärast. Aga õnneks olen see ju vaid mina. Ja ehk olen ma välja mõeldud- sest maailm on pettekujutlus.

EPL, jaanuar 2015

Esmalt faktid: kui kaua ja mis tüüpi joogaga olete tegelenud ja kui sageli sellega praegu tegelete?
Olen tegelenud krija jooga ja krija hatha joogaga kolm aastat. Alustasin füüsilise krija hatha joogaga ja hästi kiirelt lisandus vaimsete vahendite sihipärase kasutamise pool- hingamisharjutused, intuitsiooni ja improvisatsiooni arendamise ning teadlikkuse suunamise harjutused, energiajuhtimine, kõiges tasakaalu hoidmine, hingamine ja palju muud. Alustasin 20ne minutiga hommikul. Täna on praktika kasvanud 1,5 tunni peale ja lisaks jaotub vastavalt vajadusele päeva peale integreeritult igapäeva tegevustega, märkamatult. Hatha jooga hoiab ideaalses vormis, kaalu ei jälgi- tõsi, olen loomsetest produktidest jätnud söögisedelisse vaid juustu, alkohol kukkus kuidagi juba paar aastat enne joogat ise ära, lihast-kanast-kalast loobusin Selveri riiulite vahel seistes. Hingamisharjutused kompenseerivad vaimse energia kulu, ehkki teatris ja teatrikoolis on päevad pikad. Ei ole kohanud 40ndates meesterahvaste ei füüsilise (rasvumine, liigeste vaevused, seedehäired, juuste väljalangemine) ega vaimse (läbipõlemine, rutiin, eesmärgi puudumine, stress, segased suhted) tervise probleeme.

Kuidas jõudsite joogani ehk mis moodi selle enda jaoks avastasite? (Sh: mida sellega kas või kaude seonduvat olite varem teinud või alustasite täitsa nullist, tühja lehena?)
Minu puhul läks see kuidagi lihtsalt ja loomulikult. Ma hakkasin 8. eluaastal tegelema teatriga, 13.a. sisenesin kutselise teatri maailma ja olen sellega tegev tänaseni. Teatrikunstis on põhitöövahendiks inimene ise, tema psüühika ja keha. Selleks, et lugu nö. rekonstrueerida, peab oskama seda kõigepealt lahti võtta. Seoseid leida, uurida, arutleda. Lahutada, et seejärel uuesti ühendada. Termin “ˈjoʊɡə/; (Sanskrit: योग,”) tuleb sanskriti keelest ja tähendab “liita, ühendada”. Kui siit peenemaks minna- ühendada Inimese kaks otsa jälle kokku, et ta omadega ilmas parimal moel hakkama saaks.
Nõnda siis- mul ei olnud mingit tohutut raputust või äratust, nagu mõned seda looduse tahtel kogema peavad. Oli 16. eluaastast huvi teatri, Konfutsiuse ja Uku Masingu kaudu mõistatusliku inimese olemuse vastu. See vajus aegajalt kuhugi tahaplaanile. Aga 40ndaks eluaastaks oli palju minu ümber muutunud ja teisalt hakkas selg liiga tegema, pinged kippusid kogunema. Mõtlesin, et sporti olen palju teinud (võitluskunstid sealhulgas), aga võimelda pole proovinud. Ja siis korraga tuli hatha jooga tundides poisikesepõlve armastuse taasleidmine. Keskendumise rahus. Ülimalt mõnus oli nö tagasipöördumine. On siiamaani, päevpäevalt näen resultaati. Lihtne järjepidevus igas mõttes.
Olen ca 12 aastat lisaks teatri tegemisele ja õpetamisele läbi viinud avaliku esinemise ja isikuarengu koolitusi. Korduvalt olen kogenud, et maailm, milles olen üles kasvanud, tuleb muidu igati erudeeritud inimestele üllatusena. Selles kehtivad võimalused ja seaduspärad, vahendid jms. Täpsemalt, et see kõik eksisteerib, on lubatud, kättesaadav ja lihtsalt, edasiviivalt rakendatav väljaspool loomesfääri. Avastasin ühtäkki, kus on paljude nende kogukondlikke ja veendumuslike tõdede algallikas. Isiklik elukogemus erinevatest valdkondadest kinnitas jooga universaalsust ja toimet. Lavastajana avardas see oluliselt minu kitsast ateistlikku maailmapilti. Põhjus-seos-tagajärg sai selgemaks kui kunagi enne. Ja et meil on selles võimalik kaasa rääkida. Ja et olid ka vanad eestlased olid tantristliku maailmavaate järgijad.

Mis on see kasu, kui seda sõna tohib siin üldse kasutada, mida joogast olete saanud ehk kuidas on see teid teinud teiseks ja paremaks jne inimeseks?
Ma olen tsiteerinud vastuseks kord K. Ristikivi: See, kellele on palju antud, pillab kõik käest maha. Ma sain teada, mis on see kõik palju, mis mulle on antud. Ja ma ei pilla seda iial. Jooga aitab mul olla pidevas tasakaalus ja ressurssi jaotada. Aidata abivajajaid, iga päev uuesti. Teatrimees P. Brookil on mõiste nihkuv vaatepunkt. See tähendab kahte fakti. Esiteks, et alati on mingi seisukoht. Ja teiseks, et seda on võimalik vastavalt vajadusele muuta. Olla paindlik ja saavutada eesmärk. Tänases ühiskonnas kohtan siiamaani vaatepunkti olla paindlik või saavutada eesmärk- kui vastandus.
Mis on teile joogas kõige huvitavam ja mis on kõige raskem?
Et oled nii vahend kui eesmärk. Ja selle mõistmine, omaks võtmine. Lihtsamalt öeldes: tasakaalus püsimine.
Mis on joogat harrastades teie eesmärk, siht? (See pidavat olema üldiselt mingi ideaalse seisundi saavutamine, aga räägiks siiski konkreetsemast sihist.)
Jooga lõppeesmärk on vabanemine. Mida vabanemise all mõista, tuleneb juba filosoofilisest või teoloogilisest taustast, maailmavaatest. Eesmärk- kõlab kuidagi väga tarmukalt. Vaadake, minu jaoks ei ole enam eilset ja homset, aeg kaotas tähenduse kuskil 40ndate alguses. Kiire kadus ära ja asendus oleviku tegelikkusega. Usun, et seda kogevad mehed teatud vanuses niisama ka, kuid mitte püsivana. Aga see on selline aktiivne, täis väljakutseid, täis kvaliteeti. Seega võib ka öelda- võita aega. Igal tasandil.
Eesti massi- ehk tavateadvus peab joogat ilmselt pigem naistele mõelduks ja sobivaks. Kuidas jooga meestele sobib? (Näiteks, kui rääkida kas või kehalistest poosidest, siis minu tähelepanekuil on mehed üksjagu nurgelisemad ja puisemad kui naised.)
Tänud siinkohal meediale tavateadvuse eest ;). Kaks harjutust päevas annab kõigile vastupidavuse, painduvuse, võhma, parandab lümfide tööd, aitab luude hõrenemise vastu, niisutab piisavalt liigeseid, taastab põlved, hoiab vererõhu kontrolli all, hoiab ära enneaegse vananemise (mälu, nägemine, hallid juuksed, südametöö ja tasakaalu häired). See nimekiri on tegelikult lõputu. Lisaks on enamus minuvanuseid sõpru tänaseks loobunud alkost ja lihast, taibates õige toitumise vajalikkust.
Meeste ja naiste vahelisse füüsiliste võimete erinevusse usun ma vaid naise emarolli silmas pidades. Sest tavalistel meestel poleks tõesti kannatlikkust 9 kuud vilja kanda ja sedasi ei saaks vili kunagi küpseks!. Ja hingedel omakorda puudub sugu. Kiusatus on siia lõpetuseks lisada, et tee üks samm ja jooga teeb… Mina ei ole täna kohanud harjutust, mida ma pole suuteline olnud kolme aasta jooksul omandama ja sooritama. Eas, kus kehaline ja vaimne regressioon on kestnud juba ca 10 a, kogen ma reaalset tõusu, huvitav, mis?

küsis Priit Pullerits, Arter jaanuar 2015

 

ma tean seda!

Ma tean seda!

koolitustest ja turust, 2013. aasta lõpetuseks

Need üllatavad, jahmatamapanevad ja etteaimamatud tõed, mida meie järeltulijad avastavad, on juba praegu meie ümber olemas ja nii-öelda vahivad meile otsa, aga meie ei näe neid. Ch. R. Richert, Nobeli füsioloogiapreemia laureaat

Meeldib! Konkreetselt meie eluajal toimub selline hulk pöördeid! Oleme lähedalt näinud olümpiat, riigipööret, milleeniumi- ja sajandivahetust, suurriigi lagunemist, omariikluse taastamist, Euroopaga liitumist, kahte rahavahetust, oodanud kolme maailmalõppu ja muud.  Täna olen tunnistajaks suurimale: inimkonna kõlbelisele pöördumisele.

Algab areng isiku baasil, sest majanduskõverad ei näita veel kaua tõusunooli. Evolutsioon ja uudishimu on aga peatumatud. Järelikult toimub edenemine mitte kõrgusse vaid sügavusse, laiendades horisontaalselt sisu. Loodus märkab tegematajätmisi ja tasakaal nõuab oma, hoolimata ainelistest võimalustest või ettevõtja huvist. Kõlbelisus ning eetilised väärtused teevad elu paremaks, seda on taibanud vaimsetest väärtustest kaugematel elualadelgi tegutsejad. Ettevõtte juhil on tark sellega kaasa minna ja otsida uusi eneseteostusviise nii endale kui töötajale. Ainult selline kooslus püsib elutervena.

Väljaspool ettevõtet seisab eneseteostus sageli staatusel, mille annab kas jõukus, poliitika või religioon. Religiooni mõistame ikka veel kui oopiumit rahvale. Parteilisus ei ole otseselt põlu all, kuid ei innusta enam kedagi. Sestap ei kiputa oma vaateid kummaski valdkonnas deklareerima. Ometi vajame kõlbelist väärtust mõttestamaks meie eksistentsi. Hiljuti, lugedes siinsamas ajakirjas seisukohta kaasaegse koolituse mõttetusest, soovitan ma: aeg on vaatepunkti nihutada. Kas pole mitte paistmas vanale vormile uut sisu?

Juhtimisajakirjas on teatrist kirjutada viimane aeg. Sest teater on distsipliin, mis sisaldab mõisteid kollektiivne tegutsemine ja kollektiivne vastutus, kokkulepe, kõrgprofessionaalne täpsus ning loominguline vabadus, inspiratsioon, intuitsioon, improvisatsioon, lai vaatenurk, maailmapildi pidev täiendamine, erinevad inimkooslused, loovus, esinemisjulgus, eneseväljendusoskus, koostöö… Samuti müük, sissetulek, produktsioon, turundus, turg, konkurents, elukestev õpe, tippspetsialist, ökonoomia jt. Ehk siis- teater ei ole meelelahutusasutus. See on ettevõte. Sest edukas teater on elujõuline nii hingelt kui majanduslikult. Pealtnäha teame teatrist kõik kõike. Iga ettevõtja on teatriga kokku puutunud kahel moel: kui tarbija ja kui koolitatav meeskonnatöös või situatsiooni lahenduses. Lisaks draamateraapia eraelus. Olemuslikult on teatriloome vahekord inimese erakordsetest võimetest ja nende oskuslikust kasutamisest eri seostes. Oskused, mis on kaugelt üle saja aasta vanad ja sõna otseses mõttes vaid pühendatute pärusmaa. Mis on nois teadmistes erilist?

Ma olen kasvanud keskkonnas, kus kehtisid kõlbeliselt väga kõrged väärtused. Minu suhe teatriga on üle 30.a. pikk, alustasin 8. eluaastast. Oli vabadus ja oli distsipliin. Teater kui distsipliin sisaldab palju selliseid osiseid, mis töötavad mitmes lõigus korraga. Sestap kogen sageli hämmastust, koolitades täiskasvanuid enda meelest elementaarsete suhtumistega, kuid taibates, et neile on see täiesti midagi uut. Teatrimaailmas on olnud enesestmõistetav teatud suhtumine, kuid praktikas ka erinevatel põhjustel sajandi jagu salajas hoitud tehnikad ja praktikad. Alustuseks nimetan ühe põhilise: teatris ei käida tööl!

Hiljuti ütles mulle tänane üliedukas suurekaliibriline ettevõtja, et ta pole vajanud ühtki täna pakutavat koolitust. Seda tänu oma ülikoolis omandatu eriliselt laiapõhjalisele ning ennekõike isikuarengut sisaldavale teatriharidusele. Loodan, et suudad lugeda õigesti: need ei ole teatripraktiku sõnad. Need on isikuomadusi arendava hariduse saanud ettevõtja sõnad. Nii vaimu kui ka füüsist.

Pean vajalikuks siinkohal selgelt välja öelda: teatriinimesed on imeinimesed, nad loovad neid igapäevaselt. Aga ettevõtja ei pea saama teatriharidust. Piisab oskusest võtta sellest laiast spektrist olulisim- isikuareng ja püsivus kestvaks õppeks. Minu igapäev piirneb teatrikompaniiga Polygon koos oma kõigi alltegevustega ja Tallinna Ühisgümnaasiumiga, lisaks mõned muud koolid, mõned suured eraettevõtted. See kontakt on pidev ja seega näen ka toimuvaid arenguid ning tulemusi. See annab mulle tänasest ühiskonnast hea läbilõike nii tegevusvaldkondade kui inimeste osas. Puutun reaalselt kokku inimestega vanuses 14-56, siin segunevad nii professioonid (kohustuslik suunitlus) kui vabatahtlikud rollid (lapsevanem): ettevõtjad, tippjuhid, teenistujad, üldhariduskooli õpilased ja õpetajad, lapsevanemad, loomeinimesed, üliõpilased, noortöölised… Ja nende kõige erinevamad kombinatsioonid: lapsevanemad, poliitikud, akadeemilised ja religioossed ringkonnad. Sellistest kogukondadest kinnistub alljärgnev kogemus.

Teatris tegeleme igapäevaselt irratsionaalsete ja kasutuskõlbmatutena tunduvate suurustega. Pealtnäha hinnangulised mõõdikud: “mulle tundub, ei ole päris õige, oh- see töötab täeilikult!” jne, on täiesti reaalselt mõõdetavad kriteeriumid. Sest oleme osa muutuvast määramatusest- loodusest. Loomal on instinkt, inimesel intuitsioon, null-nivoo, tõe tunnetuse kriteerium, kui soovite filosoofilisemalt. Need on täpsed väärtused ning kaugelt muud kui mäng.  Teater on kogukond, mida saab tulemuslikult teostada vaid kogukondlikku mõtlemist ja ettevõtluse printsiipe ühitades.

Meid huvitab, kas on võimalik tulla lähemale, tegelike tähenduste juurde. Tehes asju siiralt, isiklikult pühendudes. Ja oleme ellu jäänud! Ärge arvake, ka teater on ettevõte, mis toimib vaid kasumis olles. Selle pidamine ei ole meelelahutus. On palju viise, kuidas selline lähenemine teoks saab, peamisena nimetan siin innustuse loomist, kaasamist isiklikul moel. Ja ühtlasi peab hiljem looma võimaluse enese realisatsiooniks. Täna toimiv kooslus peaks tegutsema põhimõttel- soovid hoida toimimist eluterves tasakaalus, tuleb endast alustada.

Sinu esimene reaktsioon on- ma tean. Jah, me kõik teame. Ometi oleme täna siin? Sest vanad tavad meid enam ei edenda. Sest kaugenemine algab äratundmisest. Me arvame, et oleme koolitusel midagi omandanud ja jääme sellele lesima. Me ei praktiseeri omandatut igapäevaselt. Me ei proovi reaalsuses järele. Sest see on ebamugav. Kuid multimiljonär T. Harv Eker: “Ainus kord, kui sa reaalselt seesmiselt arened, on siis kui sul on ebamugav, harjumatu. Siitpeale, iga kord, kui tunned end midagi teisiti või uut tehes ebamugavalt, selleasemel, et tagasi tõmbuda oma vanasse mugavustsooni,  patsuta end õlale ja ütle: ma ilmselt arenen. Kolm ohtlikuimat sõna on “Ma tean seda!”  “ 

 Seega, senikaua, kui see on su moto, sa ei kasva. Sa ei tule mugavustsoonist välja. Seni kuni sa ei ole miskit kogenud, oled sa sellest ainult kuulnud, lugenud, kõrvalt näinud läbi keelegi teise prisma. Alusta enda suhtumise muutmisest koolitusel pakutavasse. Ja edasi püüa eristada eri koolitusvorme mitte ainult atraktiivsusest lähtuvalt! Sest uudishimus sööks kõike, kuid nälg asendub peagi harjumusega…

Ettevõtte eesseisjana tean, et taevast tulev hägune esoteerika tulemuseni ei vii. Pigem innustab meeskonnale kogukondliku mõtteviisi tutvustamine ning isikuarengulised koolitused, kus ei õpetata “nippe” osavaks läbilöömiseks, vaid reaalsel kogemusel ja veendumusel põhinevat läbimõeldud ennast arendavat tegevust. Roosa elevandi nägemine on kujund silmamoondusest. Ülekantuna: näha võimatut, olematut. Sellisena võib antud kirjutis esmahetkel tunduda. Kuid meenutage: eestlane on ennegi eriliselt käitunud. Sooritanud tegusid, mille aluseks on olnud vaid vabatahtlik kogukondlik kokkulepe. “Teeme ära”, naabrivalve, Balti kett, laulupeod… mäletad? Tiigrihüpe sai efektiivselt teoks ja liiguti kohe ID-kaardi kasutusalade laiendamisele. Kõik need rajanevad inimeste vabatahtliku kokkuleppel, ei muul. Isegi riik on inimeste vabatahtlik ühendus, mitte kohustus. Teadlik juht ei oota, millal keegi talle viitab, et tahaks elevanti. Hea juht kutsub elevandi ise, toidab teda ja näitab uhkusega. Kaotatud kõlbelisus alustas tagasiteed 2009. aastal, mil keegi seda täheldada ei osanud. Võidukäik saab olema sel kümnendil. Ettevõtluses on levinud tiitel “partner”. Kui paljud mäletavad selle sõna päritolu või tegelikku tähendust? Keel on kaugenenud oma tegelikest tähendustest ammu, tuleme tagasi sõnade päris sisu juurde. Ära näe vaid mastaapi, kasuta printsiipi!

Kuidas pakkuda personaalset arenguvõimalust? Palju ei jaksa, aga palju pole vajagi. Ettevõtte sõnumi viimine iga üksiku töötajani on kättesaadav kõigile. See ongi oodatud kõlbeline pööre, reaalne isiklik võimalus. Pole muud vaja, kui see päriselt teostada. Kohalolek on seni hämu, kuni pole järgnenud tegu. Soovid kapitali, siin valem: andja on rikkam. Sõna ühiskond tähistab sarnast mõtteviisi-  sootsiumil on vajadused ja ta ei häbene sest märku anda.  Ühistegevuse ja üksteise toetamise võimalus teenib täna turundusvaldkonda. Miks mitte tuua see ettevõtte sisemiseks reaalsuseks?

Tänaseks on ümber saanud müümise, juhtimise ja suhtlemise ”nippide” koolituste ajad. Sest “nipp” on kiire võte, mis ei baseeru tegelikul sisul, vaid töötab teatud tingimustes. Kindlam tee sihile on isikuareng: mida kõlbelisem on töötaja, seda lojaalsem on ta ideele ja ettevõttele. Mida kõrgemad on tema inimlikud väärtused, seda koostööaltim ta on. Sest ta tajub hoolitsust ja hoitust ja kõiki neid “pehmeid” väärtusi, mida eelmisel kümnendil ettevõtte juhtimises kõrvalisteks arvati. Pikale perspektiivile orienteerunud juhil on hea teada, et kokkuvõttes on selline lahendus ettevõttele jätkusuutlik. Inimene on tervik. Isiksus. See polegi uus avastus- vana hea abikaasadega grillipidu ettevõtte juhi suvekodus kandis kaudselt samuti siduvuse eesmärki, kuid on tänaseks sisutühi ja kohati salakaval.

Kõrge eetilise kultuuriga töötaja on tugevam investeering kui vaid hea spetsialist. Sellistest isikutest koosnev meeskond on jätkusuutlikum kui mistahes spetsialistide kogum. Miks? Tippspetsialisti edasi arendades jõuad juhina ühel hetkel situatsiooni, kus ta liigub edasi parema ainelise pakkumise suunas. Paratamatult koolitad sa teda kellelegi teisele. Kõrge eetikaga lojaalseid inimesi on võimalik täiendada aga oskuste parema omandamise poole ja nad on tänulikud, sest neil on juba eelnevalt soov panustada, anda. Kõrgemate oskuste saavutamisel teevad nad seda meelsasti, sest näevad selles eneseteostust. Vastupidiselt tippspetsialistile, kes tegeleb vaid enesemüügiga. Lisaks on oht, et tippspetsialisti omandab üleoleva suhtumise ja ühel hetkel suhtub ta lohakalt. Teeb vea. See läheb kalliks maksma just juhile. Isikuarendamisega seda ohtu ei ole, koolitatav teab, et ta ei saa sainult erialaseid oskusi, vaid midagi võõrandamatut endale. Tema suhe pakutavasse on teine ja ta omandab uut teadmist meelsasti. Sa pead ettevõttes looma vaid teadlikult õhkkonna, kus seda hinnatakse ning pakutakse ka väljundit.

90ndate alguses tekkis kiiresti palju kommerts raadiojaamu. Nende käivitajad ammutasid spetsialiste ainsal võimalikul moel: kasutades uue loomise atraktiivust, ostsid nad teostajaid Eesti Raadiost. Umbes kümne aasta jooksul naasesid enamus neist nn. kodujaama. Miks? Sest seal hinnati initsiatiivikust ning anti loominguline vabadus. Usaldati intuitsiooni. Anti maad isikuarenguks. Palganumbrid ei lugenud. Selle tulemusena tõusis ka Eesti Raadio kui ettevõtte väline maine. Viimaste koolituste valguses (nt teisel sessioonil) olen tõdenud fakti: töötaja on esimesel sessioonil õpetatud oskusi rakendanud igapäevaelus, pere ringis. saanud isikliku kinnituse, et suhtlus on muutunud sujuvamaks, ühised ettevõtmised tulemuslikuks, personaalne tähelepanu tõusnud jms. Tulles järgmisele  osale, on tal juba teadlikud soovid ja positiivsed ootused. Ta on innustunud omandama ja seejärel seda ka rakendama! Kindlasti jääb eneseharimine personaalseks, mitte kõik ei suuda vahel ametist tulenevast kõrgest egost (nt arstid, õpetajad, solistid jt) ennast taandada piisavalt igapäevast, et näha reaalsust. Kuid peab andma võimaluse, tulemused on tihti hämmastavad ennekõike osalejale endale, tagasiside peegeldub juba aga reaalsetes töötulemustes.

Võib pisut küüniliselt õlgu kehitada: hamburgerimüüja eetikat? Aga vaadake kasvõi “Tippjuhi salamissiooni” telesaadet. See on mõeldud juhtide harimiseks, kuid pange tähele kõrvalist- töötajate reaktsioone! Teadmine, et tippjuht on nõus nägema asju nende positsioonilt, annab oi kui suure innustuse. Meenub suurettevõtte omatöötaja päev, kus tippjuht viis tõsise teemaarenduse vahel ühtäkki läbi ootamatu lapselikult lihtsa ja rõõmsameelse virgutusvõimlemise 1400le töötajale! Sellised hetked liidavad. Esmapilgul ilma universiumit nihutava eesmärgita töötajal on siiski stiimul kasvõi suurema sissetuleku näol. Seda saab ta teie ettevõttes nt ainult isikuarengu koolituse läbimise kaudu. Ja pärast seda pole ta enam endine, garanteerin. Tuleme tagasi teatri juurde. Teater ei koosne ainult “loomingulistest”. On olemas nn. tehnilised inimesed, kelleta eesriie igal õhtul ei tõuseks. Metallitöölised, elektrikud, lavapoisid-meistrid, publikuteenindajad, koristajad, raamatupidajad ja kõik nende vaheastmed. Mis neid seal majas hoiab- aga seesama osalus, soov teha teatrit!

Välisettevõtete juhid tõdevad oma Eesti allüksustes töötajate innovatisooni puudust ja vastutustahtmatust. Soovimatust võtta initsiatiiv. Noorte inimeste puhul tuleb see selgelt  pakutavast karjääripõhisest haridusest. 90ndate algul, kui sõnastati uue hariduse põhimõtteid, oli pakutavat palju, kuid peale jäi ilmselgelt äsjase kommunismitondist vabanenud egoism, mitte koostegemine. Ja selle vilju maitseme täna ühiskonnas laiemalt. Kiire rohuna selle levimise vastu näen ettevõtjate dialoogi lapsevanematega, kelle lapsed alles alustavad kooliteed või on põhikoolis. Miks nii vara? Sest on vaja hajutada vanema kartus, et asudes pehmete väärtuste teele, ei ole noor hiljem konkurentsivõimeline. Ärksamad üldhariduskoolid on julgenud asuda tasapisi kogukondliku mudeli teele. Tark juht aitab oma võimalustega hetkepersonali järele, sest uut kaadrit tuleb oodata 20 aastat.

T. Harv Eker, “Secrets of the Millionaire Mind”: Becoming rich isn’t as much about getting rich financially as about whom you have to become, in character and mind, to get rich. I want to share a secret with you that few people know: the fastest way to get rich and stay rich is to work on developing you! The idea is to grow yourself into a “successful” person. Again, your outer world is merely a reflection of your inner world. You are the root; your results are the fruits.

Me oleme nõus täiustama masinaid ja kasvatama lihaseid. Julgus ujuda vastuvoolu on täna vajalik. Sul võib olla rikkalik inspiratsioon ja õige intuitsioon, kuid julgus ja jõud sest kinni hoida kutsuvad reaalse sisemise muutuse ellu. Enne vajadus enda arendamiseks, siis käsitöö. Enne pühendumine, siis oskuste lihvimine. Edukad inimesed kuulavad nende nõuandeid, kes on nendest edukama. Keskpärased kuulavad oma sõpru…kes on samas seisus kui nad ise.

Tihtilugu oleme kapseldunud ja pehmelt öeldes üleolevad- tean niigi, oskan niigi, ah mis ta nüüd. Teine, mis meid takistab on hirm uue ees. Meenutades erinevaid ringkondi kus lävin- erinevad alused, samad puutepunktid. Miks? Sest nad on ju ikka inimesed, soovid ja  eesmärgid varieeruvad ainult valdkonnas ja vanuses! Teater on otsinud aastakümneid siirust, tõest olemist. Kaasaegne suhtumine inimese kõikvõimsusest on väänanud peegli vildakaks. Kuid nippide õpetamine enam võimalik, nipp on ilma protsessita valem ja tulem. Üks suurettevõte täheldas hiljuti, et lõpetas oma ülalt alla suhtumise kui suurklient ja tulem oli hämmastav. Tekkis mõlemapoolne iseeneslik rõõm ja soov uuesti kogeda. Reaalselt tänu sellele kandis tootearendus uskumatuid vilju! Veel: kahel viimasel aastal on tulnud teatrisfääri tööle tippspetsialistid, kes loobuvad neli korda suuremast sissetulekust ettevõtluses, et saada teha südamelähedast. Selle üle tasub mõelda.

Miks mitte juhtida ettevõtet kui kogukonda? Näe korraks puude taga metsa, vaata millised kogukonnad on näiteks ökotoodete taga. Kokkuvõttes on selline lahendus ettevõttele odavam päris mitmes lõigus: meeskonnatöö, efektiivsus, palganõuded, tervisekindlustus, perekesksus jne. Pisitasa hakkab levima taas ettevõtete komme maksta töötajale lisapensionit… Mäletate, kas pole see kaasaegne vorm vabrikupoest, kus kaupa sai arvestuslikult? Ideaalid peavdki olema kõrged, sest reaalsus nühib neid niikuinii kogu aeg madalamaks. Ja veel üks meenutus- isegi riik on inimeste vabatahtlik ühendus, mitte kohustus.

Mang ennustab segadusi rahaga algavasse aastasse. Nalja teete? Muidugi tulevad segadused rahaga, kuna kõlbelisuse tõusuga tekib tarbimise langus. Uusi suundi pole juurutatud. Ja veel: esoteerikaagentuurid kukuvad. Valusasti.

Kolm harjutust sinu igapäeva:

1 tõsta käsi üles. lükka sirgeks. siruta sõrmed. lükka käsi õlast üles. ära lase tagasi. siruta veel kogu kätt, eesmärgiga puudutada lage. püüdle kogu jõust läbi käe lae poole 4 sekundit. lase käsi alla.

sa said just teada, et su käsi on 8 cm pikem kui arvasid. kuidas arvad, kas sinu tegudega on samuti?

2 tõsta nimetissõrm silmade kõrgusele. vaata seda keskendunult. ära kommenteeri, lihtsalt vaatle tähelepanelikult 8 sekundi jooksul. sule silmad. lase käsi alla, hoia silmad suletud. kus näed näpu kujutist? millega sa teda nüüd vaatad?

sa said just teada, et sul on teisigi tööriistu peale musklite oma elu kujundamiseks.

3 tee tegu, mis hiljem osutub heaks. nii on kindel, et see pole omakasupüüdlik.

Eristada tähendab leida. Kehtestada saab ainult loogilist.

kuhu?

sõber helistas ja andis teada, et tema isa on lahkunud… ja me kandusime lapsepõlve. olen endavanustest esimene, kel mõlemad vanemad juba lahkunud. me ei oska ära saata. meid ei ole selleks ette valmistatud. võitlev ateism on lisaks kultuuri ja teadusesse augu tekitamisele muutnud meid abituks iga lahkumise puhul. ikka oleme kiindunud, ikka näeme siinviibimise ainusust ja tähtsustame seda etappi üle. on tõsi, et see on väärtuslikuim, mis inimesena sündides meiega juhtuda võib. kuid enamasti hakatakse üsna kohe peale sündi meile ette sättima sihte, ilma et nad isegi mõistaks, kas neid üldse sihtideks nimetada tasub. me ei oska jätta aega lahkuja ning enese kasutusse, sest enamasti pole meil kummalgi selleks ettevalmistust. loetud raamatud on juhuslikud. põhikoolis saab alustada põlisteadmiste meenutamisega- neis ei ole midagi võõristavat. kas me mäletame suitsusauna tähtsust taluelus? mis oli seal sündivate talituste eesmärk? me jookseme tänaseni marti ja kadrit- aga miks? meil ei ole riigikirikut, kuid sõjaväes on kaplan ametlik töökoht. hinge karjane. meil ei ole passis usulist kuuluvust, kuid traditsioonid tulevad kristlusest luterluse, katoliikluse või õigeusu kujul. kuidas need sinna tekkisid? kas muinasjutud on tõesed? aga mis te arvate, kuidas tänapäeval sünnivad hoiakud ja kollane ajakirjandus? mis te arvate, kas teatud ökoloogilistel tingimustel Ülemiste siiski tõuseb lõpeks üle kallaste? kui meil ka ei ole mälestusi, on meil liigiomased harjumused. ära unusta, ka täna sünnib lapsi, kellel on sabajätke või ahvunaha “anomaalia”. kust võtame, et see anomaalia on? valged elevandid on haruldased, kuid nad on. selliseid näiteid on sadu, mida on rahulikult eiranud isegi religioosne maailm oma kapitalismis.

mina matsin oma ema ise. mulle tundus õõvastav mõte ilmalikust kõnelejast, kel on võltspaatos ja kes ei tea lahkujast midagi. hea, et nii läks. siis kuulsin esmakordselt enda kohta väljendit “õpetaja”. kõigi nende aastate jooksul on haruharva mõni õpilane või koolitatav seda sõna oma pöördumises kasutanud. sel päeval mõistsin ühtäkki sõna tegelikku tähendust. see on mind saatnud. sellega on hästi läinud, sest olen kogenud, kuidas aegajalt õnnestub ühele või teisele selgust tuua. aga mul ei olnud taipu jääda oma ema voodi juurde, kui ta oli lahkunud ja “leitud”. ma talitasin nagu arutu kodanik, kes soovib kõik “õigesti” teha. vähemalt oli sain paluda ta lähimad sõbrannad paariks tunniks tema juurde, kuid mitte jätta ta koju. paari tunni pärast oli ta viidud, järgmiseks nägin hingetut võõrkeha moondunud näoga- sellist, et ma sügavalt peatusin surnukuuris, et vaagida kirstu mitteavamist kabelis. ilmalikus kõledas kabelis. keegi ei meenutanud mulle, et nt vanaema, kes lahkus samuti talvel, hoidsime rahulikult garaaźis. nii oli otstarbekas, kuid ka hea. iga kord garaaźis käies kohendasin surilina ta kätel- et tal külm ei oleks. ma ei võtnud teda hetkegi surnukehana. ma ei võõristanud. kui olin ema matnud 25-kraadis külmas, jõudis mu teadmisesse, et enam pole isegi füüsiliselt- kui väga ma ka ei tahaks- võimalik teda kallistada. ja sama teravalt kui seda tajusin, tundsin ka soovi seda teha.

ema oli voodis tõmmanud teki kramplikult lõuani, nagu väike laps, kes kardab. ma ei tea, kus ta käis või mida nägi. aasta jooksul oli ta igal ööl mu unedes. ta suri kodus, voodis, une ajal- kuid ma ei ole kindel, et une pealt. ja kerge ei olnud tal kindlasti minna. ma nägin selgelt igal öösel, et ta on tagasi ja me kõik imestame, et kuis nii. kuid võtame seda loomulikult ja suhtleme edasi. sest ilmselt see nii oligi.

miks on siiani mõnede jaoks ka sünd heidutav? sest me ei saa aru. isegi kui sündi meile tänapäeval mingil moel koolis selgitatakse, siis surma kohe kindlasti mitte. sest puudub taustsüsteem. vaadake sõbrad- aeg on mõista, et seda on vaja selgitada nii, et rahu jääks mõlemasse. nii selgitajasse kui kuulajasse. progress on inimeste leiutis, mis lõpeb hävinguga. evolutsioon jääb igavesti. kuni päikest on. iga lahkujaga saame uue võimaluse teha õigesti.

poolik maailmapilt on vargus.

mul on hea meel, et vene aja karastusega inimesed, nii 35-45 julgevad üha rohkem öelda avalikult lahti oma ateistlikust maailmapildist. ja poliitilisest. ja kapitalistlikust tootekeskusest ning -kesksusest. sest neil pole midagi kaotada ja seda poolikut maailma nad juba tunnevad. ja teisest küljest- neil pole jumalaid ja ebajumalaid. on karastus ja tahe teha teisiti.

milleks siis seda teemat taas üles võtta? sest me kultiveerime ikka veel poolikut maailmapilti. koos kontseptsioonide ja hirmudega. tontidega, nendega, kelle eest jalad diivanile tõstsime. kõik on ammu üle võlli.

ps- isegi ateistid lahkuvad. isegi ateistid ei suuda selgitada teadusega tõsiasja, et inimekeha püsib koos aastakümneid, keegi pole seda suutnud teha teisti kui bioloogilisel teel ning siis ühtäkki, kui pealtnäha nagu kõik alles jääb, laguneb ülikiiresti ca 40 tunniga.

september

Näha Roosat elevanti- oli mulle ühtäkki väga isiklik. ma alustasin selle loo tegemist peaaegu et uudishimust, isegi mitte ootamatu puänt ei olnud käivitavaks mootoriks. mind huvitas, kui tugev siis on kaasaegne eesti dramaturgia. väga pikka aega lugeisn lugu selliselt, et kolmas peategelane (noor naisehakatis) on lihast ja luust nahaal-bitch, kes lööbki niigi noateraselt kõikuva juba-mitte-esimeses-nooruses inimeste eneseusalduse ja ühtekuuluvuse vahele oma küüned ja krabab mehe. ma isegi proovisin seda just niipidi lõpuni välja mõelda- sest selline küünilisus on meil siin olemas. päris laialt kohe- mind-ei-koti- värk. just 23-25.a. räige ja ebameeldiv iseteadlikkus. ja korraga lõi selgeks hoopis teine nägemus- see kõik oleks võinud juhtuda just minu endaga. igal tasandil- kibestumine, üksildus, sulgumine ja kõik muu. iga prooviga edasi ja üle Meelise avanes kihte, milline ma ise ei tahaks iial olla. ja sealt edasi koos Meelisega sai meile selgeks, millisena see mees peaks või võiks lõpetada. autor ihkas mehe ringi- ja üksijäämist: ideaalsed kaks üksikut hingesugulast Katriin ja Levi, kes ometi iial üheks ei saa. me tegime ettepaneku lugu positiivse selge lõpuga ümber kirjutada. autor keeldus, viidates oma tutvusringkonnale. meie meelest on tänases möödarääkivas eksistentsis mõttetu karjuda mõne teise teatri moel TAPKE END ÄRA KÕIK ON MÖÖDAS! absoluutne jama, kõik alles algab ja läheb järjest heledamaks. meil oli võrratu meeskond “Roosa elevandi” ajal. Polygon selgelt ühendab inimesi, siin on turvaline ja lihtne. miks ma nö. ise seda saba kergitan? lihtsalt põhjusel- ma olen iga lavastusega selles protsessis taas ja taas osaline ja veendun hoolimata selle teatri tegemise keerukusest, kuidas ta taastoodab ja loob päriselt. üle lavastuste, läbi lavastuste. hetkel kirjutades meenuvad kõik need vastukajad tavalistelt vaatajatelt. see oli ülimalt liigutav! siinkohal tänan kõiki ja soovin südamest- kirjutage taas meile! kirjutage, millest võiks lavastaused rääkida, kirjutage varsti peale Mustamäe armastust ja peale Jessikat, blogige, kirjutage FBsse, saatke lihtsalt postkasti. sest kui keegi muu ei hooli, siis mina loen. ja usun edasi.

mul on ääretult hea meel alustada seda 6. hooaega just selliselt. korraks mõtlesin, aks peaksin sellest kirjutama Polygoni blogis. ja ei. ma kirjutan sellest oma eluraamatus, siin, sest mul ei ole vahet. minu inimesed- koolides, teatris, koolitustel. on teostunud midagi, mille peale nagu otse mõeldud ei olnudki. ikka ja jälle tulevad kokku inimesed, kel on sõnum, mis ei mahu enam ära. Roosa elevandi. seltskonnaga oli hea peretunne, Jessikaga süveneb see järjest veelgi. Ingomar ütles viimati proovis- kummaline, selle looga on nii, et proove nagu ei tehtagi. inimesed saavad lepitud ajal kokku, ühtäkki keset muud juttu, hakkab keegi teksti rääkima, teised haakuvad ja ühtäkki keegi tajub et- stop! ma tahan midagi öelda, lisaks! üleeelmine kord hakkas Kleer korraga ringi käima- teised võtsid kohe üle. muidu on ikka analüüsi periood ja siis hakkame liikuma jne… siis Martin korraga ütles keset stseeni, et ta hakkab nüüd minema. kõik vaatasid talle otsa- oot, mis? lolliks läksid, keset proovi? Martin siis seletas- no aga me jõudsime ju siia juba välja— ? eks ta nii oligi. sest jah- me ei lahmi teatrit teha. tegelikult on ju lugu sellest, kuidas lihtsad inimesed on rentinud teatri, et draamateraapia abil oma elu korda sättida, võõrnadumisest üle saada. ja me hirnume absoluutselt iga proov täie häälega, sest nad on nii koomilised oma püüdlustes. nii armsad!

ma teen uues lavastuse kaasa näitlejana. ma olin terves rollis teatris viimati mingi 20a. tagasi. vist. aga hea lihtne kuidagi on- või mai saa pihta, mis tegelikult toimub? pole veel ärevust? ma tegelikult arvan, et teater seda teeb peabki minema. etendus on kokkulepe, et mitte kõik ei löö tingimata kaasa, osad on rituaali selgeks õppinud, kuid et see on lihtsalt pidu. toimub sündmus, mis tõstab korraks õhku. näitab naabrit. seob. ja raskepärane ja näkkupanemine ei pea ta olema. sotsiaalselt terav? tooge see kriitik meie etendustele! tagasi: mul on hea meel, et minu ümber on täna just sellised inimesed. see on selge ja helge ja valgusrikas tee. las kuskil tehakse surnud doteeritud avalik-õiguslikku teatrit, las olla kaanonid ja dogmad ja ülikud ja kogu see tilu-lilu ja pudipadi inimestele, kel muid väärtusi ja eesmärke pole. läikivad plated rinnas ja mütsisirmil. aga meile tulles võtke kingad ära. ja palju on häid inimesi, kes on ühel või teisel moel haakunud korraldusega. mind see igal juhul rikastab. igal juhul on nad osa perest. igal juhul muudab see maailma. edvistajad, eneserahuldajad liiguvad õnneks edasi, eemale.

hmm, mõtlesin huviga, kas tekib vajadus uuesti kirjutada, viimati oli see märtsis. tekkis, ja sellest on hea. sest iga saabuv päev on imelühike, et kõike ära kirjeldada. seepärast võtan otse, tõlkimata, blokkimata. ja kõik kokku on kui pilevil käimine, kahe jalaga maas. et kumb siis- aga just nii- pind kannab. mul tuleb taas meelde Kristiina taaselustatud vana eesti keele väljend-pindpinev. pinevust ei ole, on hea lahe. suvel sai leitud noortele hea hingamisega uus laagripaik. on muretu neid sinna saata, kui enam ise ei peakski minema…  Mustamäe armastus tuleb koolil välja- ka siin toimub kõik kui iseenesest. mai tea misse on, meil on mõlemas instantsis (koolis ja teatris) ületatud targutamise komme, piisab lihtsast märgist, et mõista. noored oskavad, mõistavad…suvel sai palju selgeks- mistasandil kellega üldse suhelda, kus on õite taga viljad tulemas, kus mitte iial 😉 nädala pärast jälle proovide käigust. ah, siin lugudest

danzumees

tulekul

ja taustaks

nägemuslik realism

nägemuslik eluviis ratsionaalselt kasutatavate abstraktsete suuruste ja väärtustega on väga lihtne. alustuseks lepime kokku, et sa ei hiline reeglina mitte kunagi kuhugi. see tuleb sellest, et sa ei lepi kokku üle jõu käivaid kohustusi ega anna kergekäelisi lubadusi. pealegi ei ole vaja tingimata kõigiga lävida. aega saab kohe rohkem ja on võimalik iga lihtne asi laitmatult lõpuni viia. parimal moel. seejuures jääb müra vähemaks ja märkad sisetunnet. inimestel on intuitsioon. tuleb ette ja ütleb ette.

oled teatrisaalis või kinos istudes tegevust jälgides tundnud vahel piinlikkust? oled suutnud endale selgitada, miks? sina ju seda korda ei saada, sina ju laval/ekraanil toimuvat ei põhjusta? see on tegelikult sinu kompromissitu ausus, teatud absoluut, mis seda põhjustab. looduslik tõe kriteerium. kuidas ta töötab? vaatame näidet. kui loomaga pikalt tõtt vaadata, siis olenevalt isendist, pöörab loom mingil hetkel pilgu ära. või siis mitte, oleneb, mis sul öelda on. kui vaadata magavat kassi keskendunult ja pöörduda mõttes ta poole, ärkab ta ca 30 s jooksul ja vaatab sulle otsa.

kuidas sa aru saad, et laev kõigub? suletud ruumis, et on öö või päev? aastaaeg?

kaasaegne inimene teeb miljon asja tänu sellele, et surub oma loomuliku tunnetuse maha. lööb uimaseks. aga lõpmatuseni igavust ei talu- haigutab, hakkab nihelema, läheb minema. elus käitub vastavalt võimalusele, aga teatris alati minema ei saa. ja nõnda siis hakkab piinlik ja peab taluma, kui laval valetatakse. mitte tekstiga, just tundega. tehakse teatrit, näideldakse. tekst ei kanna enamasti üldse suhtlust. teksti ei õpita reeglina kuiva tekstina. nullnivoo. absoluut.

üksiolemises mitte enesesööjalikkusesse kalduda on võimalik tänu regulaarsele sisulisele suhtlusele. jaapani noored ühiskonnast irdujad lahkuvad tihtilugu vaid reaalsusest, liikumata kuhugi edasi. bittide ja baitide maailm ei ole edasiminek, ikka sama kapseldumine.

läbi aegade on kunstis laiemalt kasutatud segaseid väljendeid nagu “ei kõneta”, “ei ole nagu päris see”, “midagi jääb puudu”, “täiesti uus tuul”, “värske puhang”. panganduses ja matemaatikas käsiteldamatud suurused. ometi teame täpselt, mida see tähendab. ja mis veel kummalisem- me teame, kuidas selliseid asju luua ja kasutada. ja ma ei pea silmas siin ebaõnnestumist, vastupidi. me ei suuda neid määratleta, ometi tunneme ära. seega on võimalik pealtnäha hämuses ümbritsevas udus vägagi täpselt tunnetada ja vastavalt sellel käituda ning korraldada. vastupidiselt end ratsionaalseks pidavale seltskonnale, kes tegelikult nt toetab meeletute summadega sporti või mängib börsil- emotsionaalne ressursi laiali loopimine. emotsiooni ostmine, mis haihtub õhku kui esimene lumi, väärtust loomata. marlboro toetab vormelit- saad aru, mida ma silmas pean? fashion tv?

järjest laiemalt levib selektiivne eluviis. mulle sobib, mulle ei sobi. reaalset abstraktsionismi kasutame mugavuskilbina. vastan meilidele, kuid vaid sellele osale, mis mind huvitab. enamasti jätan üldse vastamata- suhtlen tasandil, et oleme avatud ja ootame küsimusi. kui küsimused viitavad lahendita käitumisele (loe: näidatakse üheselt tupikut, küsimusele ei olegi võimalik vastata lahendavalt), jäetakse vastamata. vähe sellest- vastatakse soovitatud lausega, võetud küsija küsimusest? kaks varianti- ei ole üldse küsimust loetud? ei suudeta formuleerida midagigi erinevat?

err pealavastaja ja ministri isiklik klähvimine meedia vahendusel? lolliks olete läinud või? mis te endast mõtlete? käsitöölised!

www.poly.ee/tulevik/

vahetus

etenduste hetked on selleks korraks möödas. ilus oli. viimane kord juhtus teises vaatuses midagi, mille kohta on raske midagi öelda, nime anda, et misse seal siis oli- vast ongi teatri-ime. kõik teevad, kuis kokku lepitud, kuid tulemus on midagi erilist. omamoodi hull värk- pealtnäha nagu normaalsed inimesed, aga tulevad pimedasse ruumi kokku ja teevad midagi imelikku. omamoodi nagu riitus, teenistus vms voodoo-värk. täiskasvanud. kas oled vahel mõelnud, et näitleja annab enda isiklikud hingetõmbed sulle?

tihtipeale öeldi etenduste järel, et teil oli seal… mingi seletamatu asi, mis tõi eriliselt lähedale kogu loo. tegelased, ükskõik kas nad olid sümpaatsed või mitte. teise vaatuse lõpus on koht, kus mees ja naine kaklevad. omamoodi, sümboolselt, mitte valusalt. aga valusalt siiralt, päriselt. teevad asju pärsielt, just nii nagu mees teksti järgi ihkab- teha asju päriselt. juua porilombist vett. sa julgeks? aga kui muud varianti pole?

me oleme pikalt rääkinud brooki vahetust teatrist. ja vaene teater selline ongi- näitlejarikas. aga mõistate, seal juhtus ühtteist päriselt. see ei olnud etendus. täna oli üks tagasihoidlik arutelu ja eilegi- kus käsitleti etendust kui sotsiaalset ja ka vaimset nähtust, mitte kui etenduskunsti, meelelahutust. ja tõepoolest, eesriie liikus. tähendused muutusid kontekstis. see on suht suur ja hea tunne, et on mindud teatriteos edasi. välja etenduskunsti raamidest. me hakkame tasapisi eesmärgile jõudma- luua tähendusi ja tuua lähemale, neid lahti seletada.

koolis toimub ilusti samaaegne liikumine ühtsuse ja arusaamise, keskendumise suunas. kergelt, mõnusalt, omal moel. peagi, aprilli alguses võtame vastu uue teatriklassi. võrratu on nende pühendunud noorte inimestega tööd teha. vastu minna milllegi, mis on nii uus, et äratab kõhelust. kõigis ümberringi ja natuke ka v-olla meis endis. kuid nii peabki olema. nihkemoment on ikka see, mis segadust tekitab. ja ajab tegelikult ka naerma: sest ikka sosistab üks hääl mu sees- ära võta kõike liiga tõsiselt. igal juhul on mõnus. kevad tuleb ja tuju on hea. vahel on tuju isegi seda parem, mida mõistmatumad on ümbritsevad.

ja üks eriti mõnus tundmine on pakitsemas- terad sõeluvad eriliselt hästi sõkaldest viimastel aegadel. kihid vajuvad maha, päris palju tuleb päevavalgele. mingil moel- avastad vanu tuttavaid, aga ka, et realiseerub teadmine: kui raha vahelt ära võtta, klaarub nii mõnigi suhe palju paremaks ja mõni lõpeb igaveseks. mis on oi kui hea.

kõike ei pea oskama. igale poole ei pea jõudma. ja kahjumis ei ole vaja elada. ei majanduslikult ega vaimselt. sügisel sõidan ära, kussee ja teine. vaat siis.

5.aprillil on Amfiteatris teatrikooli eksam-etendus. 12.-13. aprill on teatriklassi vastuvõtt Tallinna Ühisgümnaasiumis. vaata siia. loetud aastate jooksul ja ajal leiab aset teatud meelsuslik pööre. 8. mail täitub Polygonil viis aastat teatriteed- kahel rajal, kutselisel ja hariduslikul. inimeseks olemises 🙂 tsau-plau! oi milliseid kihte on!

villeroy ja boch, ma ütlen!

 

 

 

 

 

 

tere. kolime mõneks ajaks üle meie teatri lehele, kuna tagasivaade on vajalik : PolygonTeatri päevaraamat  siin ilmub nüüd mõnda aega järjejutt, seega märgi end ehk jälgijaks seal või FBs

asjassepühendamatutele juhatuseks : vastilmunud lavastus koos kuulamislinkidega

: vaatamislingid -hmm, link on hea sõna, täiesti eestikeelne ja siskohane: avab, mis vaja ja võimaldab 🙂

: lugemislingid  ja seegi

ja järeldus

kas sina oled porilombist vett joonud?

mul hea meel, et te eelmine nädal siin käisite, ehkki ma kuu aega vahet pidasin. tahtsite kardina taha piiluda? arusaadav. ütlen etteruttavalt, et see osutus mulle väga isiklikuks looks ja selle käigus leidsin mitu inimest üles. aga sellest lähemalt vast järgmisel nädalal teatri blogis. mis ja kuidas. seal on hetkel paaalju lugemist Elevandi autorilt Piret Jaaksilt, kunstnikult Mae Kivilolt, üks vahepala minult endalt… aga esialgu anname sõna inimesele saalist. sest mulle tundub, et jõudis kohale. sest osaluskunstis ja otseolemises on jõud. mitte näitlejalt publikule, vaid inimeselt inimesele. nagu siin loos laiendus- Äripäev. on hea meel, et kirjutavad ka võhivõõrad- julgevad, saavad, tahavad.

http://www.poly.ee/elevant/                       ja pileti järgnevatele saad siit:  http://www.poly.ee/osta-pilet/  ostes siit otse pileti, aitad enim, kuivõrd siin puudub vahendustasu- see on teatri otsekassa.

ma tänan kõiki, kes meid FBs ja Hooandjas toetasid- linke jagades, annetades, hea sõnaga nõu andsid. see oli teatri ajaloos esimene avalik abiküsimine. hea meel, et tänu inimeste omavahelistele kokkulepetele asjad teoks saavad.

Nõnda siis: “Näha roosat elevanti”: Priit Raspel: Lahe on see, et üheski stseenis ei räägita seda stseeni lõpuni lahti – tegemist oleks justkui fragmentidega, mmis teatud fragmentide möödumise järel põimuvad tervikuks. Asja ei esitata järjest vaid tükkidena, kus iga natukses aja tagant minnakse teatud aja võrra tagasi ja edasi liikudes täidetakse need augud, mis enne tühjaks jäid. Kogu lugu saadakse kokku alles lõpuks ja ka siis jäetakse veel piisavalt ruumi, et iga üks saaks asja “enda rikutuse tasemele” sobivalt lõpetada.

Alice Aleksandridi

Tamuri lavastuste juures on alati hämmastanud- ja nii ka seekord – detailide rohkus ja täpsus – ei ole juhuslikke asjade asetusi, igal liigutusel ja häälel on mõte; muusika ja valguse hämmastavalt täpne sobivus ja ajastus ning väga hea näitlejate valik. teksti valik niikuinii.
ühesõnaga, jäin väga rahule, super töö!

Ave Oit

Käisin esietendusel, tänud kutse eest! Vahetu lugu ja loomulik esitus elust enesest… põnevalt pingestatud mäng igatsuse, unistuse ja tegelikkuse piirimail, kulgedes inimhinge süngeid ja helgeid soppe mööda. Hea oli näha tegelastes ka enda tunnete, mõtete ja suhete peegeldust ning tõdeda samas, et ilusa elu loomise võimalused on koguaeg siinsamas. Imetlesin Kadri Adamsoni mängitud õrna ja küpset naiselikku rolli, mis puudutas mind naisena vaat et kõige rohkem! Ja ilus lõpp!

Kristin Uusna

Samad sõnad, super töö. Etendusel on müstiline maagia ja laval on maagiline müsteerium. Suurepärased näitlejatööd ja väga hea tekst! Soovitan kindlasti!

ja nüüd pikemad kirjad: Ines 43

Etendus on väga mitmekihiline. Vaataja ette tuuakse mitmed erinevad dilemmad elust, suhetest, käitumisest ja tavamõistmisest. Kuklasse on istutatud mõttemustrid, mis ei anna rahu ja tahavad iseenda sees lahti rääkimist ka pikalt peale etendust. Me kõik tuleme minevikust. See on lugu suhetest, soovist tunda lähedust ja ometi seda kartes. Soovist olla armastatud ja ise armastust jagada. See on lugu armastusest ja armukadedusest, mõistmisest ja mõistatuslikkusest, kaotusvalust ja sellega hakkama saamisest. Me kõik oleme oma elus moel või teisel kogenud kaotusvalu ja sellega kaasnevat kibedust. Siin suudab mees oma eluga edasi minna hoopis erineval viisil. Tundeliselt ja peenelt on edasi antud mehe mõttemaailm, kaasates vaataja nii mõistma kui ka etteheiteid tegema.

Materiaalne kaotab tähtsuse ja oluliseks muutub lihtsalt olemas olla. „Armastan teda, olenemata sellest, et ta ei mäleta, et ta unustab ja ta ei tee midagi. Armastan teda, sest ta ei taha midagi ja tal ei ole midagi.“ Võib-olla ongi sellest aru saamiseks vaja ise haiget saada. Samas mitte nii haiget, et sellesse ise kinni jääda. Iseennast tuleb ikka armastada, siis saab armastust ka teistele jagada. Raske on igapäevaelus olla salliv lähedaste suhtes, kipume hinnanguid andma ja mitte kuulama.
Pidevalt on meil omad nõudmised, tahtes saada, ja kui maailm nendele ei vasta, oleme pettunud. Selline käitumine teeb valvsaks ja rahutuks, see pole suhe, milles elada tahame, ometi, sellest olenemata vastame samaga. Enese õigustuseks halvustame teisi ja kapseldume ise oma näilisse maailma. Maailma, kus meile tundub kõik olevat turvaline ja õige, pelgalt eneserahustuseks, mis ei kesta kaua. Kui see lõpeb, siis tabab meid taas hall argipäev.
Aga argipäev on just see, kus me elus oleme ja meie valik on see, kui hästi ja kui elus olla tahame. Tuleb julgeda olla lähedal. Lähedus on ilus, kuid tihti ka valus.
Etendus andis meile vägagi reaalse pildi iseennast kõrvaltvaatajana ära tunda. Mängustiil on äärmiselt realistlik ja lähedane, kaugeltki mitte tavapäraselt võõrutavalt-eemaldavalt teatraalne. See toob kõik eriti lähedale ja aitab valutult sisse minna 40-le lähenevate noorte inimeste lootustesse. Ja avab väravad.

Kirjavahetus Polygoni FB-kastist, autori palvel anonüümne:

• • Tere,

    soovin väga teie tegijaid tänada roosa elevandi etenduse eest ning kirjutada mõtteid, mis mind valdasid tüki ajal ja ka pärast seda kuni siiani. Kirjutan siia, sest avalikud seinad mulle ei meeldi ja tavainimese mõtted pole ka ju suure kaaluga ega oma tähtsust ning minu jutt on ka väga egoistlikult minu enda mätta otsast lähtuv

    Käisin teatris üle pika aja, vaatasime roosat elevanti. Mulle see tükk tohutult meeldis – mängitakse valguse ja varjudega, liigutuste ja hääletoonidega. See polnud mingi tavaline etendus, vaid pani sügavalt mõtlema – nii esituse ajal ja veel rohkem pärast seda. Olukordade vahetused olid ootamatud ning väga palju andis sõnumile mõtet juurde näitlejate liikumine, asendid, muusika – kui hästi olid need kõik sünkroniseeritud. Hämmastavalt tihti leidsin paralleele enda (pere)eluga, oli hetki, kus äratundmiskurbus tõi pisarad silmi. See oli suurepärane, kuidas näitlejad andsid edasi seda ängi, mis elus kohati valitseb; oli tragikoomilisi olukordi; ühel hetkel said südamest naerda, sekundi pärast käisid mõtted jälle väga tõsist rada mööda. Ja see lõpp – see tõi selguse nagu kevadine vihm, mis paneb aknad särama. Lõpp pani jälle kogu etendusele algusest peale mõtlema ja seekord natuke teises võtmes. Ja siis väljud teatrist ja mõtled, sõidad bussis koju ja mõtled, näed uneski olukordi etendusest. Hommikul ärkad ja mõtled ja võrdled ja tõmbad paralleele oma eluga ning vaed uuesti üle enda elus valitsevad väärtushinnangud, analüüsid suhtemustreid, tunned kaasa ja saad aru nendegi ängist, kes end vahel vägivaldselt väljendavad. See ongi elu: karm, heidutav. Vahel tundub, et kõige parem lahendus ongi probleemide juurest põgeneda: hullusesse, väljamõeldud, unistuste maailma. Kuid paistab, et mured tulevad ka sinna roosasse unelmasse lõpuks järgi ning unistused muutuvad, hakkavad elama oma elu ega kuula enam sõna. Kõige valusamalt jäid mõtteisse kajama Simona sõnad: vahel olen ma nii üksi, et ma ei tea, kas ma olen olemaski (täpset tsitaati ei oska vist kirja panna..). See appikarje hääles ja tolles lauses oli nii muljetavaldav, et käib erinevates eluolukordades tihti minu peast läbi.
    Ühest küljest valdas mind kahjutunne, et Simona on väljamõeldis – ta oli lihtsalt nii sümpaatne minule. Teisalt on see jälle kergendav, sest äkki.. olen mina ka siis väljamõeldis!!

    Kuna ma ennast ja oma elu suures osas sain etenduses toimuvaga samastada (ilmselt tegin seda üleliiagi), siis pidin lihtsalt oma mõtted ära kirjutama. Kenasti läbi raputas see lavastus, emotsioonide tulv ja mõtted pärast seda.
    Aitäh teile!

• 

  neljapäev

  Polygon

  • tere Anneli. tegijad lavastaja isikus tänavad. see on viimastel aegadel harukordne, kui keegi nii siiralt ja vahetult tänab. erakordne oli ka see, et kõike nii mitmel tasandil välja lugeda ja jälgida suutsid. minul kui lavastajal on selle üle eriline rõõm, sest sellist lavastuslaadi eestis reeglina ei tarvitata- tavaliselt minnakse lihtsa teatraalsuse rada. see aga omakorda võõrandab ja kaugendab inimest laval toimuvast. ja sul on õigus- selliste vahendite kasutamine vastupidi aga lähendab meid toimuvale ja nagu isegi tundsid- muutus kõik väga omaseks. ühes eksid sa küll suurelt- just TAVAINIMESE vastukaja on Polygoni tegijatele suurima au sees. sest see on see kelle nimel me elame- inimeselt inimesele, mitte näitlejalt publikule. kunst ei ole primaarne, muutus on tähtis. ma mõistan Su vastumeelsust avalike seinte osas- kuid mäletad, kunagi ilmusid üle eesti seintele kirjad “haiguste ravi, kontrollitud”. see oli 80ndate lõpus. tollal võeti seda Ülo hullusena, kuid tänaseks- mis salata- oleme just seda austama hakanud: soojus, lähedus, austus. just samasugust sõnumit kannab Sinu tänukiri. lavastaja ja mõttekaaslasena palun Sinult luba avaldada see kiri nime muutes meie blogis- sest “tavainimene”, kes sellise kirja kirjutab, ei ole enam tavainimene.

    siiras tänus ja austusega
    Tamur Tohver

• neljapäev

• • Milline armas ja südamlik vastus, ma tänan teid! Muudetud nimega annan lahkelt ka loa oma mõtted teie blogis avaldada ning kindlasti jään huviga ootama Polygoni järgmisi tegemisi!
    Õhtuste tervitustega,

    PS! Hakkan kohe uurima seda “haiguste ravi, kontrollitud” teemat, olin 80ndate lõpus veel alla 10 aasta vana ja ilmselt elasin fantastilises lapsemaailmas vaheldumisi naabripoistega sõda mängides ja kodus põllul kapsaid rohides

• 

  neljapäev

  Polygon

  • tänan loa eest. Ülo Kiple oli noormees, kes seda alustas. Ave Alavainul on novell Rong katusel. lavastasin selle järgi loo Endla teatris 1995. http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Clo_Kiple

  • Ülo Kiple – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia

    et.wikipedia.org

    Ülo Kiple (1962[1] – 27. juuli1989) oli vaimuhaige, kes sai 1980. aastail tuntuks oma seintele kirjutatud sõnumite ja üleskutsetega.
    Jaga
• 

  Reede

  Polygon

  • vaimuhaigeks tituleeritud- aga sõnum oli juba siis hämmastavalt täpne. nagu ikka

    sellised selle nädala mõtted peale esietendust. eile käisin IRLi noori koolitamas. selged arusaamist ihkavad pilgud. maailm on parem paik. tule vaatama kuidas Levi ja Katriin elavad. ei mingit etenduskunsti, elu ise. oi kui lähedal.

2012 in review

siin ma siis seisan.

mul oli selline aeg- eelmisest talvest, enne jõule alates kuni siiani. liialt suuri tõuse ja lahvanguid ei ole enne väga kogenud. ootamatuid ületusi. ootamatuid erakordseid inimesi. ja tajutavaid-etteaimatavaid üllatusi. lugesid õigesti- etteaimatavaid üllatusi. sest teoks saavad need peale toimumist.

need erilised inimesed on ka sinu ümber. sa ei tunne veel neid. tunned? ütle seda neile. täna neid. tee oma asjad teoks. neid ei tee keegi teine peale sinu. keegi teine ei teagi neid. sa ei eksi. asendamatuid ei ole. aga need on siiski asendajad. kõik on erakordne. kindlasti saab teha teisiti. kas just paremini? ja siis jääb see sinul tegemata. ükskõik mida sa teed, teed sa seda õigesti ja hästi. sest sa teed seda vaid kord, endast lähtuvalt. see teeb kõik asjad isiklikuks. isiklikud asjad -õigesti tehtuna- on kõikide asjad. see annab neile elujõu. alati on keegi, kes mõtleb sinule sarnaselt. need asjad, mis ei jõustu, pole saanud isiklikuks. oli neil üldse mõtet?

sa oled, mida sööd. mõtle, mida sööd. mõtle, kui palju on tegelikult tarvis süüa. lase lahti. ma ei ole lahtilaskmisest tingituna pidanud muutma ühtki põhimõtet ega püha asja, mis mulle on olulised. ma ei ole midagi ära visanud. inimesed panid seda tähele. ütlesid välja. ja asju ei kuhjunud. teod on tagasivõtmatud. osa tegusid on selgelt vajaduseta. osa jääb teistele. sinu teod on sinu otsustada, aga tulevad vahel ka ise su juurde. tunne ära. vabalt saab tegemata jätta.

seaduspära eksisteerib. rahu on oluline. ma ei otsinud ja ei teostanud ühtki asja vaid endale. selle eest ei saa kiita keegi ja medalit ei anta. heal juhul saad pai, aga tihti alles kunagi hiljem. ära oota seda, seda ei pruugi juhtuda. ära võta midagi liig tõsiselt ja ka pealiskaudselt mitte. usalda intuitsiooni, lihvi seda, õpi hindama, mitte hinnangut andma. eesti vanasõna: tühjad vaadid kõmisevad kõige kõvemini. ja rõõm on rahu tütar. oodata on raske, teadmine, et kõik tuleb, rahustab ootust ja väldib kiindumist- eriti klammerumist. pidev muutlikkus ei vii aga sihile, selle nimi on hüplemine ja suunakaotus.

see mulle ei sobi- on libe väljend. mis sulle siis sobib? kuidas sa satud asjade -inimeste otsa, kes sulle ei sobi? leia kohe siis sobivad. kellele sina sobid? lõputu tõlgendamine on tegelikkuses taganemine. taganemine sõnast, inimesest, põhimõttest. äratundmine on midagi muud kui lihtsalt tundmus.

üksildusega ei ole kerge toime tulla. mida sa üksilduseks nimetad?

vägaväga huvitav oli. erakordne. tänulik. teistmoodi, kuid omane. hämmastavamaid asju kõige selle juures on, kuidas asjad sobituvad, hakkavad tööle ja kõnetavad ühtäkki hoopis ootamatust küljest. sellega kaasneb rida uusi horisonte, perspektiive. ja koheselt langeb ära palju segavaid. hoida tuld. lasta sel kasvada. hoida uuesti. tuli on iga kord uus- teate nagu see jõgi, kuhu topelt ei astu. rõõm on rahu tütar. sa ju tead, et vanasõnal ei ole autorit? kuidas saad sa end targaks pidada? iga uue teadmisega nihkub horisont, iga uue tunnetusega avardub mõõde. olen aus, mina ei saa aru, kuidas elekter toimib. või tõus ja mõõn. aga inimese liikumist ma näen, oskan kirjeldada ja arvan teadvat, millel see põhineb. see ei ole absoluutne, see on erinev, kuid korduv.

reastama jutt, kuid raamatud on kõik ühesugused. sõnad on samad, tähendust ei mäleta keegi, järjekord erinev. tegelikult kaos. keel loodi siis kui hakati liiga hästi läbi saama, mäletad? voodi all on tuttavad mustad silmad, mis iga kord pimedusest esile tõusevad, kui end üksi tunnen… ütleb Levi Roosas Elevandis. pilgust piisab. puudutusest.

lumi sulaski ära. suikunud soove/siidsalle ja sõrmikuid/ samblaisse sulab. haiku on pilt. pilt on etem kui… kellegi teise pilt. idas teatakse neid asju. ma soovin palju pilte sulle ja su lähedastele. sinu pilte, pane just nüüd korraks silmad kinni ja vaata! nõnda, aitäh- nägid ju? lähen nüüd metsa. ma tänan sind et selle aasta minuga oled veetnud. kõige põnevamal päeval oli teid kokku üle 400 seda lugemas. kõik erilised inimesed. kõik minu inimesed. ja sinu. wordpress omalt poolt:

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2012 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

600 people reached the top of Mt. Everest in 2012. This blog got about 4 300 views in 2012. If every person who reached the top of Mt. Everest viewed this blog, it would have taken 7 years to get that many views.

 

varblane

juba kolmapäevaks oli laekunud nii palju avaldusi ja teateid tuttavatelt nendega toimuva kohta või ka nt unedest, mis minuga seotud-  et tundlikkus oli laes. ja termomeeter läks alla. nägemisi tuli nii unetsi kui reaalis. puhangute vahele helistas keegi ja rääkis, mismoodi tema või mõne sõbra meeleolu on liikunud või keegi fb-s kirjutanud või mida avaldanud. kass on kõndinud juba nädal aega rahutult ja jutukalt, nad teadupärast tunnevad ette. inimesed seavad üleskutseid kogunemisteks. kuuski ei osteta.

ma olin tagasi meie müüdud suvilas, aed lõhnas. erinevad õunasordid lõhnasid. näe, aretus on hakanud kaunist vilja kandma. isa ja ema olid koos. ärkasin tulise kahjutundega. tegemata jätmine. koht kus taas olla, sauna kütta. selge viide mustri kordamisele. ma tean niigi, et tahan maal elada…

autosid on vähe. inimesi liigub vähe. kapp on ube täis. śokolaadi ja pähkleid peaks juurde ostma, mis? tikke ja soola. seepi. sõja-aja inimene mäletab. olümpia-aegseid välismaa mahlasid, soolasuitsuvorsti ja kuuma võileiva putkasid. facebooki-aegne inimene mäletab kogunemiskutseid maailmaaastalõpu kohtingutele. jagamisi laikimiseta. nagu õhuhäire-kontserte, mil tualettides tuli laskuda keldrisse. mida Sina tunned?  see oli kolmapäev.

22.detsembriks oli plaanitud põlisrahvaste ja teadlaste ühiskonverents kalendri kehtivusest. universiumi tervisest laiemalt. koos maiadega. Tlakaelel- vaata siit. tea kas toimus ja huvitav, kuidas uut maailma tervitati?

FB: Kristiina Remmel

Armas särasilmne ja kelmikas 5-aastane poiss jäi täna õhtul viimaseks ja esikus õueminekuks riietudes rääkis mulle oma vanaisa matusest, mis hiljuti olla olnud. Teatab siis pea rõõmsa kindlusega: “Ta oli ära teeninud oma tiivad”, lisades seejärel mu täpsustuse peale: “Hingedel on ju tiivad”. Küsisin veel, et kuhu ta tiibadega läks – loomulikult “Taevasse” 🙂

Villu Kangur

Parim jõulurõõm! 8-aastane Hanna hakkas äkki luuletama ja saatis nõustada püüdnud papsi puu taha, sest too ei teadvat, kuidas see asi siis ikka tegelikult käib! Et enne pidavat olema ikka mingi mõte ka, kui need riimid sealt kokku tulevad. Annaks taevas kannatust!

ilus on tõdeda, et inimesed on vast esimest korda võtnud tõsiselt seda lõpujuttu. igal juhul soovivad head uue maailma algust. soovivad et seesama tähelepanelikkus säiliks. hoolivus. seega maailmalõpp ikkagi toimus- inimesed on muutunud. sellist maailma enam pole.

meil toimus koolipidu. jõulupidu, aitäh-ütlemine, neiud ja härrad olid pidulikeis rõivis. kooli esimene. harras ja kodune. korraga tajud vundamenti ja seda piiritut headust, mis kõigega kaasneb.

uue lavastuse proov oli eile esimest korda hääleks, inimesed läksid hoogu, vaidlesid, selgitasid… mõnus 🙂 täna teeme proovi minu ja Kadri juures, hea, lihtne, soe. nagu külaskäik ja nagu asjalik. lähendab… ca 20 a tagasi juba mõtlesime, et miks peab kogu aeg kesklinna kõik tulema-minema, hüppasime balti jaamas rongi ja jätkasime nõmmel. väga mõnus oli. Dracula-loo lõpupidu oli ka nõmmel Kadri juures. mõnele nagu väljasõit, lapsed olid kaasas … pühapäev torepäev.

kas pole ehk nii, et lõputute valikute lahendamata jätmine ja pidevalt tunnetuslikult sobivaima otsimine on vaid külmunud kontseptsioon, millest vabaneda?

nyman, piano

Simona ja Levi elu „Roosas elevandis“; ühes selle modernsetest korteritest, kus kööki
eraldab steriilsest elutoast vaid terashall barjäär. Simona istub alasti töölaua taga ja kuulab
Michael Nymanit. Ta toetab oma pead kätele.

Piret Jaaks. Näidendivõistlus 2011, peapreemia. Villeroy ja Boch, Smeg. Kinnisvara. Juura. Läppar ja mobla on olme. 5000-eurone valge vaip.

väljas on täna esimene tõsisem külm. mõnus. mulle meeldib kui on külm. või sajab ohjeldamatult. kui tuleb loodus ja ütleb rahulikult, et pead arvestama. et pead hakkama saama. võta jalad kõhu alt välja. tundub tegelikult et teistele ka meeldib. midagigi siin ilmas teisiti. meenutab, et elame põhjamaal. et oleme seotud. we all related.

LEVI: Oletame siis, et ühel ööl, kui korter oli paranenud, läks Levi välja suitsetama. Maja ees kiikede juures seisis tema – Simona. Ta seisis seal. Ta oli samuti üksi. Vihmas. Nagu väike varblane. Otsis midagi. Tema vilkad silmad olid mustad ja ma küsisin – mida sa otsid? Kodu otsin – vastas Simona oma mustade silmade alt. Mulle meeldis Simona konkreetsus. Tema pragmaatiline meel. Levi ütles selle peale – mina olen kinnisvaramaakler Levi. Ma olen üksi, kuid mul on kodu. Las ma annan selle sulle. Tule minuga. Siis ta ütles mulle midagi sellist, mille peale kolis Levi koheselt oma Simona „Roosa elevandi“ sisse elama.

KATRIIN: Kas Levi ka seda ei pannud tähele, millal elevant tuppa kolis?

selline hea puhtus tekib. täna magasin oikuikaua. tõusin üles, vahtisin natuke ja läksin tagasi. siis käisin vannis. lugesin oikuikaua. siis panin soojad riided selga ja läksin kalleid inimesi kallistama. eile oli ebameeldivaid üllatusi ja avastasin, et hoolimata kõigest õppusest olen ikka võimeline muutuvaid mõttetuid asju südamesse võtma. kuidagi solvuma või häiritud olema teiste ülalt alla vaatavast positsioonist. see ajas täna hommikul mõnusalt naerma. kohe tuli mitu head mõtet ja lahendust ka. iga vabanemise järel üks uus ilus asi. lumine mets ümberringi. mida veel tahta? homme näen kohe hommikul armsaid kaaslasi proovisaalis. väljas on külm, sees on soe. jälle väike perekond, nagu iga lavastuse alguses…

KATRIIN: Ja siis..

LEVI: Siis ma vestlesin esimest korda pärast kuude kaupa mööbli jõllitamist päris inimesega. Teda huvitas päriselt, kas ma olen joonud porilombist vett, kas ma olen kinda küljest lumetükikesi söönud, kas ma olen kelgutades tagumiku ära marrastanud, kas mul on vahel enne magama jäämist selline tunne nagu tahaks millestki kinni võtta, aga käsi on kaaluta olekus. Ta ütles, et armastab pisiloomi ja uuris, kas ma olen vahelgi, kasvõi hästi salaja mõelnud, et kui konna suudelda, siis kas on olemas mingi õhkõrn võimalus, et nad muutuvad kellekski? Või kui sa tood koju surnud hiire, kas siis, kui sa magad, teeb tema riiulis raamatute taga, kuhu sa ta peitsid, salamisi oma käike?

KATRIIN: Simonat huvitasid kõik sellised asjad?

LEVI: Jah. Tema ei unistanud ainult väga heast elust.

see blogi sai alguse aasta tagasi. siis alustasime Vahingu Suvekooliga ja lõpetasime jaanuaris Foose-Mroźeki Majaga. samuti oli meid kolm toas lõpuks. kuidagi on need talvised kogunemised armsaks saanud. ja teisalt- ikka tormab õues. miski on tuttav, miski on pöördumatult teine. Vahing rääkis sobitamatusest ja isolatsioonist, Piret räägib isoleerumisest ja sobitumispüüdest. 60ndad, 2000ndad.

tuul on tõusnud. poes ei ole teksapükse, pikka aluspesu ja sooje suusapükse valida. müüjad on hajevil ja natuke närvis. palav on. nagu nõuka aeg- kaupa pole, keegi pole süüdi. naeratad leebelt. naeratad ju, misseal vahet!

SIMONA: Pärast seda, mis meie pulmas juhtus olen ma kogu aeg õnnetu olnud. See, kui sa end purju jõid ja algas karikakramäng. Aga ma andsin sulle andeks, et sa jälle purjus olid ja langesid Katriini ette ning suudlesid tema niudeid – armastan! Ei armasta! On karikakar selleks ju loodud! Sa ütlesid talle – tule minuga! Kuid… ma annan sulle alati kõik andeks. Ma teadsin, et sa just teda tahad. Ma ju tean, et ta on sellest ajast peale iga päev siin käinud, kui mina tööl olen. Ma tunnen ta lõhna … //

LEVI: Aga kuidas ma selle Katriiniga teen! Kuidas? Kas sa vaatad pealt? Kas oled ka seal. Selles toas. Ma ei saa aru Simona! Sa oled… sa oled…. pervert!

SIMONA: Ole rahulik. Ma jätan teid omavahele.//

tegelikult on iga sellise hoopishoopis teiste inimeste olelusvõitluse taga ju uus elu. uus taassünd, ringsünd, uus kogemus. uus mõtestamine ja “võimalus tõestada võimatut, tõestamatut, üleloomulikku”. sa mäletasid? puhas lumi, karge külmus. meenub Reigi õpetaja, raamatuna, kuuldemänguna, ooperina, filmina… nõiapõletamise lugu kesk igatsust. uue sünd. keelatud vili.

SIMONA: No arva nii. Teeme mulle veel ühe narkoosiga kunstliku viljastamise ja vaatame, mis järele jääb. //  SIMONA: Mul tuli veel parem mõte. Teeme mulle biopsia! Teeme mulle veel ühe emaka biopsia. Ei, teeks hoopis aju. Teeks igale poole ühe väikese biopsia. Võtaks tillukese tükikese pehmeid kudesid ja siis ühildaks nad seemnerakukestega ja vaataks, kes sünnib!

vaat siis. väga ootamatu Piretist sellist lugu kirjutada. kirjutada ja osasid tegelasi mitte armastada… ja nii edasi. peale “Näha roosat elevanti” võiks teha Reigi õpetaja. hoopis erinav aeg, kuid ikka sulgumised. Nyman, “Piano”, tumm naine, pianinno uputamine, sõrme raiumine ja hääletu piin—

ja vaatsiis ootamatu lahendus! vaene teater on lahendusrikas 🙂

täna kangastus lõplikult ja selgelt, et tahan maal elada. mere lähedal.

kaamelid tuules

vaatega merele elame õhtuni

vaatega merele õhtuga vaateni

pilgud kui ristuvad õhtusse viskuvad

meri on lummatud

tummad on suud

kamin on pime täis ohkeid täis tuisku

puud on veel metsas nad ootavad luisku

luisk ootab vett ja kruusi ja nööri

tummad on suud pooleni ööni

pöördun su poole sa vaatega merele

külm on

väikene terane

mustsilmne tütarlaps

moosi ja kooki sööb

paokili huuli vildakil päi

tuba on soe ja meri ei sega

saa sa nüüd aru

mis pildiga tegu mis nalju siin naerdi

naerdi siin üldse või vaadati tõtt

säh sulle vaateid ristuvaid merega

eemal on kadriorg, kaamelid tuules

russalka läks lendu

kuid tüdruk on toolil

on toolil ja keras

see loeb.

Roosa Elevant

vaikne on.

mul on kapis jäätist, ema tehtud mustsõstra-vaarika moosi aastast 2009 (hallitusvaba, hiljuti sõin ka marineeritud kõrvitsaid sellest aastast, olid kõvad ja head), hapukoorekooki, kohupiimakooki, küünlad põlevad, väljas on -10 ja lumi sillerdab, loen väärikat raamatut, hing ei ole haige. eile jalutasin hilisööni, külm, oli mõnus oli, ainult silmad olid kapuutsi seest väljas. tänan lükkasin lund. üle pika puhkepäevadeta päevade on vaikelu. ma lähen külla. panen uue paksu mantli selga, just sellise, mida lapsena Cooper’i raamatutest igatsesin. ja siis uuesti Gailiti omadest.
teate, mina olengi see, kellel on surres rohkem asju. sest ma olen sündinud selles kehas ja nagu kõikidel loomadel, on minul meel hea siis, kui kõht on täis. samas vahel ka jälle kui katus sõidab, mitte küll otseselt näljast- vahel lihtsalt lükkad söömise edasi. viimastel aegadel väga ei lenda, seega ikka rohkem rahul siis, kui kõht täis on.
nii nagu osad tahavad näha suurt pilti, püüan mina aegajalt pildi taha näha. aga selleks on vaja inimesel, kes on harjunud maailmaga, kus asjadel on piirjoon, kaal ja kombatav kuju, ju pilti. asju. et siis neid hingestada. mind otseselt muidugi prada kott või bossi püksid ei kõneta, ei hüüa, ei kisenda. aga see konkreetne mantel küll. üle hulga aja olen sooritanud oste nõnda, et asjad on minu juurde tulnud. liiklusvahend nt oli selline aasta tagasi, ma ei räägi, et leian endale sobiva. ma lihtsalt vajan midagi, lähen õigel ajal õigesse kohta ja vajalik asi on seal olemas- sobivate omadustega. hirmus vabastav tunne. ei mingit vabastavat hingamist, ei mingit shoppamisega tuju parandamist.
seega, minul on vist surres rohkem asju. mitte vast kõige rohkem, aga rohkem kui enne. samal ajal näen ka kustunud küünlal leeki. mittemateriaalset. mittekõrvetavat.

vannitoas vahetan torud ära. need pandi sinna vasest aastal 1991. nüüd on kitsaks jäänud. surve on maas. tollal kadus õliküte ära, siis kui tagasi tuli oli räigelt kallis. meie majja kolisid ameeriklased. kõigile pandi boilerid ja uus keskküttekatel osteti. ikka oli kallis. ma olen ses kodus paljupalju kordi seinu värvinud. aga täistammeparkett on sama. uksed on samad. vannitoaplaadid on samad. elutoa mööbel rändas rävalasse, on sealgi kodu. ühe seina olen ainult maha võtnud kodus. garaaźis olen õppinud ehitama ja konstrueerima, leiutama, rattaid, rollerit, autot putitama. esimese rulalaua tegin ise. disainisin. hankisime valged rattad, sest pruune polnud võtta. puksid olid liiga jäigad, norma vormeliauto kummid olid täpset mõõtu ja oluliselt pehmemad, kulusid ainult hirmkiirelt. salvokast tegime gondliga kiirlaskumiskelgu. katust tõrvasin, keskküttekatelt lammutasin, soojaveetrassi kaevasin. las olla.

las olla. need piidad, need tahvlid. ma käisin neil paljajalu kui olin käima õppinud. inimesed mu ümber on juba oluliselt- rahulikumad, eakamad. tulge mulle külla, meil on vaikne.

niiet ettevaatust määratlustega. looduse suhtes, aga ka esemete suhtes.
hippie’ on lühend väljendist human being. nemad oli vikerkaare suguharust, sest valget värvi vikerkaares pole- kõik teised rassid on esindatud. atomid. kandsid pikki juukseid, sest see eristas neid loomadest. vist.

joon sai alla. ma alustasin seda blogi ca aasta tagasi. aasta enne seda tundsin, et ma ei soovi enam rääkida. keegi ju ei kuula. lisaks: ei reageeri. ja eks oli juba räägitud ka. nüüd on nagu tunne, et ei taha nagu enam internetti. ei taha FBd juba jupp aega. et nagu ei taha enam eriti kirjutada ka. kirjutage mulle elektripostile, kui on midagi teatada. alustasin blogi kui päevikupidamist et ehk on nt 20a pärast huvitav. nüüd mõistan, et ei ole. ja ehk olen selleks ajaks ka aadressid-koodid unustanud. ühed ja nullid kosmoses, irreaalsuses. midagi päriselt. midagi käegakatsutavat, nendesamade asjade olemuses. selles tänases mantlis, selles minu autos, selles uksepiidas ja minu kassis, kes pole ju tegelikult – MINU. kass on kassi oma.

varstivarsti algab Roosa Elevandi lugu. see on kinnisvaramaaklerist, tema soovist isaks saada… maailma ehitamisest. puhtalt asjadest. esimene lugemine oli tähenduslikul 30. novembril, jälle oli tuisk ja jälle oli 3000 majapidamist elektrita… järgmisena ostan ära kütuse, kuivtoidu ja paksud lumepüksid. mul saab õuel lõket teha, garaaźi kelder on ose ja saab vajadusel kütta puudega. et keegi mind üles ei leiaks. leppisime kokku trupiga, et kui ilm ära pöörab, hakkame tegema proove Nõmmel, minu või Kadri juures. teised lähevad ellujäämislaagrisse, rühmatööd ja kogukondlust õppima- me teeme mõnusalt harjutusi. mõtetstame, kustmaalt on joodik reaalsuses, kuidas tegelikult elu algab ja mida kõike veel. kas doonoremadus on sotsiaalne teema, eneseteostus või kaasaegne moodus saada egole rahuldus. moel või teisel- selle tulemuseks on ju inimene?

ostsin korterile 5000 eurose vaiba, et ta ei külmetaks… Piret Jaaks “Näha Roosat Elevanti”, Levi. tead, praegu on tunne, et ma peaks pärsielt ka oma korterile vaiba ostma. et ta on mind aksepteerinud ja varjanud, lasknud enda üle uhkust tunda… soojendanud. onju, Kiska? njäääu… 🙂

kividel on hing. sellises olekus. sisaliku tee. jutustada inimesi.

ommikust, notsu!

käisin kolmapäeval Tõnist ja Kärti kuulamas. OMmiku laul oli puhas lõpetus. sina osta plaat.

stuudio Qvartett elab seitsmendal korrusel. selle lõpus ütleb Enriko, et maailmal ei ole enam mõtet. oleme kaotanud kontakti. ja muutub kanaks. ja Liisa ütleb, et puiestee tänaval ongi üks puiestee. sajand saab läbi ja algab uus. kummaline, inimesed ei suuda tegelikult seletada seda etendust, aga ütlevad, et meeldib. kummaline, kas meil on õnnestunud üks kanal tabada ja avada? aga mikskamitte?
et siin ka juhtub. ratsionalistid, kes väidetavalt on realistid ja hoiavad kätt elu pulsil,  rahastavad sporti. realistid, kasumlikud inimesed. kas te ikka teate, mis sport on?

eile käisin śoti jutuvestjat kuulamas. milline nüansirikkus, milline sõna valdamine, milline esituskunst. tasandid, alates sõnumi mitmekihilisusest, mis on osavalt peidetud kergelt julmade ja jõhkrate śoti naljade (“saagis jalad otsast, lükkas lume peale tagasi ja viskas saapad koos labajalgadega üle õla”), osaluskunsti (koos lauldav lastelauluke süütutest ussikestest, kes igalt poolt välja vingerdavad ja ka sest kolbast ja ninast ja suust- et me ei unustaks, mis on meie pärsiosa! ), põnevuse (lihtne ehmatamistrikk: ühes mustasmustas toas oli mustmust karp, selles mustasmustas karbis… vanaprouad hüppasid ja karjatasid väga ehedalt pöörde peale 🙂 ) ja kaasates samaaegselt filigraanset verbaalset visualiseerimist koos karakteri loomisega, muinasjutu traditsionaalsed kordused, ootamatud puändid … rääkimata Shakespeare englishest wales’i murrakus.. ja lihtsad elementaarsed humaansed sõnumid ja õpetusivad, kirjeldused… : elas kord naine, kelle kohta keegi otseselt midagi ei öelnud, aga… noh, hmm, kui sa juhtusid talle nt Hingedepäeva öösel külla minema- ei pruukinud teda kodus olla. või tahtsid sel ööl ta luuda laenata, et oma õue pühkida, ei pruukinud seda ka kodus olla…

meie tegeleme koolis vabavärsi ja klassika loomulikuks tegemisega. et oleks aru saada, et mõte kätte saada, et mõte edasi anda. et lugema õppida 😉

Vabavärsi esitami
Ne on liht
Sam kui puu
Duvad rii
Mid ei hak
Ka lonka
Mavärsijalg
Ja kõneei
Paisutu
On vaid
Paisutu tulv
il vigurtähen
Dust
In dust

palun jrgm korraks harjutada lausungi mõtestamist. või mõtetustamist.

pühapäeval laupäevast

eile verd loovutades tuli kummaline vastuolu-tunne. annaks keegi verekeskusele normaalse disaineri- kõik meened, mis seal kingitusena antakse, on natuke peletavad. meene iseenesest ei ole eesmärk, aga sisu- annetus – ja vorm-tänu võiks võrdselt kaunid olla- võrdsuse printsiip on tore asi! siin siis üleskutse disaineritele-kui on ehk mahti selle peale mõelda, et appi tulla. esemed seal on püütud siduda läbi huumoriprisma teemasse, kuid see ei tööta. kumab läbi ja osalt on see mõnele vastvõetamatu. samuti- kui inimene hiljem seda eset tarbib, siis temale küll pole enam vaja teo kasulikkust meelde tuletada. samuti teisele kolmandale, kes samast tassist kohvi rüüpab hiljem- selleks on ehk teisigi viise…

suutlikkus on uuemas keeles mõõdik. suutlikkust saab toetada, saab suurendada. kuid seda on samal moel vaja kõigepealt äratada või üles leida. meelde tuletada. innustada selleni jõuda. sest me ei taha tänapäeval pingutada. sest meil on uuemad sloganid: mulle see ei sobi, see ei ole minu teema, mul ei tekkinud sellist äratundmist… väga mugav tegelikult, kui vales kohas tarvitada, kontekstist välja rebida. saab kasutada veelgi karmimalt- blokeeringuks! eilne esietendus tõestas taaskord, et lihtne on ilus. olgu kui keeruline tahes, ja pühendumine viib sihile. hea on tunda inimesi enda ümber. tajuda. olla selles õhustikus, kus kõik on võimalik.

Qvartett! Mis? Kus?, Maike Tubina monoloogid: “Minuga juhtub pidevalt midagi. Mind veetakse kuskile, tavaliselt ei saa ma aru kuhu ja miks ja siis läheb alati midagi viltu. Sellepärast olen hakanud viimasel ajal kaasakutsujatele ära ütlema, et mina ikkagi ei tule nendega igasugu idiootsusi tegema, kuna ei taha riskida vahelejäämise või kellegagi pahuksisse sattumisega. Ja siis hakatakse mind süüdistama, et ma olen argpüks, et ma kunagi kuskile ei tule ja et nad mind järgmisel korral enam ei kutsu. Kurat, aga ikka kutsuvad. Ja ega ma mingi musterinimene ka ei ole, ei käi kirikus, kuigi äkki peaks, ei anna vaestele kerjajatele tänaval raha ja kipun üldse teelt mitte kõrvale kalduma. Minul ei ole vaja teha asju, mis mulle kasu sisse ei too. Minul ei ole vaja teha midagi, mille pärast võin kellegagi pahuksisse sattuda. Ma ei ole vana, aga kohati tunnen ennast nii vanana ja vaadates praegust ühiskonda tahaks ma mõnikord noortele inimestele vee peale tõmmata. Sellepärast ma üritangi pidevalt kõigile selgeks teha, et nad ei läheks punase tulega üle tee, sest ka selle eest saab trahvi.” /…/ “telediktoriks võib saada igaüks, tingimusel, et ta ei ole kohtulikult karistatud, et ta on vähemalt 35-aastane, et tal on vastava riigi kodakondsus, et ta oskab rääkida – see on esimene etapp; teine etapp – et ta oskab lugeda, igaüks arvab, et oskab lugeda, aga see on eksitus, tuleb osata lugeda ka väga raskeid tekste – niisiis Husserlit, Ingardeni ja Putramenti; tuleb lugeda ka absurdseid tekste, näiteks: LOJAALNE LOLA JOOB JOVIAALSELT KOLAT”

“Viimasel ajal on mul tunne, et kõik peavad mind mingiks imeinimeseks. „Ooo… sul läheb alati nii hästi.“ või „Kuidas sa seda teed? Sul jagub pidevalt nii palju energiat, et igale poole jõuda ja kõike teha.“ Teinekord teengi neid asju sellepärast, et kui ka mina enam ei teeks, kes siis veel? Kellelgi peab jaguma jaksu, keegi peab jõudma, tegema, olema, tahtma, suutma, võima, ja mida kõike veel. Keegi peab olema see lükata-tõmmata, kellelt inimesed oma energia varastavad. Arvad, et minul ei tohigi olla muresid? Sest mis mured saavad mul olla kui minu elu on täiuslik? „Sul on ikka nii kerge elu, …“ Teate, ma tahaks iga kord karjuma hakata kui keegi jälle nii ütleb. Ma röögiks ta peale, et sa raisk ei tea midagi. Mina ei jaksa enam. Aga siiski ma naeratan ja ütlen, et ah mis sa nüüd. Mille peale saan vastuseks „Näh, ära jama, ma tean küll, sinul on alati kõik hästi.“ Sa tead mida? Ma annan killukese endast iga päev teile ja jään ise iga päevaga aina väiksemaks. Ja siis leban ma kokkukukkunult oma pisikeses nurgas ja värisen. /paus / Eks kui ma lõpuks ennast uuesti püsti olen ajanud, siis hõikan sulle uuesti samamoodi nagu varasemalt: „Ole tubli!!“ ”

Niimoodi sedapuhku. AD 2012. Aga ole tubli! 🙂

hinga! sa käisid kirikus!

Hinga! Ma tean küll, kussa käisid! Sa käisid kirikus!

absoluutselt. hea on, kui on kirik. inidiaani kirik või väike koht keset suurt linna, kus aeg käib teisiti või misiganes. sest ta ei ole lokaalne, ei asetse kuskil. eile õhtul oli proovisaal väga ilus kirik. selline kontsentratsioon, pühendumus, sahisev linn korruseid allpool, tornhooned ümberringi. tunned, kuidas oled ümbritsetud inimestest, kes tahavad. loe: kes omavad tahet ja kel on piisavalt julgust, et see teoks teha. oma mõttega, oma kätega, oma tulemiste ja minemiste ja kokkulepetega. kes ehitavad koos sinuga.

kaks päeva varem käisin ettevõttes inimestele isiku esinemisoskustest, mõjuvõimust, töövahenditest, mis meile selleks antud on ja seesmisest korrastatusest ja kuidas see välispidiseks (hea mõttes: märgatavaks) muutub. eelnevalt olin kohtunud nendega pool aastat tagasi. nad omasid väga konkreetseid kokkuvõtteid eelmisest korrast ja tähelepanekuid enese muutuse osas. oskasid välja tuua kasutegurit ja edasiliikumisi. ja tõepoolest, praktikaga jätkates nägin, et see on tõesti nii.

kirjutame siin kamba peale teksti, mis hõlmab kaasaegset ümbritsevat ja noorte toimetamisi selles. kirjutajaid on mitu. eesmärk on proovida, kas sügavam tekst ja esitus ka köitev on, hoolimata ja vastandiks sellele mis igapäev pakub ja telekast-kinost tuleb. aegajalt on võimalus teiste pealt kontrollida, kas peamine maha ei unu. tervistav on saada konstruktiivset tagasisidet, veel konstruktiivsem on, et osalejad võtavad kriitika omaks ja püüavadki teha uuesti, teisiti, uutmoodi!

hetkel vaatan silmaga proovisaali, kus tantsuharjutus. nende inimestega läheksin raudselt luurele- sest rindel me juba oleme. uue ajastu.

minu isa ja ema on lahkunud. ma saan aru, millest nemad aru ei saanud. ja sellest hoolimata selle mulle kaasa andsid. mis saa olla imelisem?

ehk saab ka minust kord bioloogiline isa. vaata-aga-vaata!

sellstest

ministery of silly walking

ma jagan, nõnda kui mõni siin muud hingevalgust. Ma läksin autopesulasse, auto oli väga must. Ma ootasin päris 2 tundi kuni sellega tegeleti. Olin väsinud ja frustreerunud. Siis läksin järgi. Tüdruk andis mulle kviitungi, maksin. Ta vabandas- tõstsin üllatunult pilgu, et mis nüüd? Ta küsis minult kohmetunult, kuid selgelt ja kndlalt: ma kirjutan näidendeid. Kes aitaks mind õppida, kuidas seda õigesti teha? Ma käisin kuskil paar aastat tagasi, kuskil vanalinnas, Suur-Karja tänaval, aga mind saadeti seal tookord põhimõtteliselt pikalt… Ma kirjutan aga edasi ja… Ma vaatsin talle silma, andsin Drakadeemia kontakti. Läksin ära. Siis pöörasin 10 min pärast tagasi ja andsin Polygoni oma ka. Mine tea. Sest mine tea. Mu väsimus seiskus. Võibolla on see Heinzi ja EneLiisu jaoks tavaline, et keegi nõnda pöördub. Aga minus taastas see usu elavasse teatrisse. Müts maha selle tüdruku ees- et ta niimoodi siiski end kokku võttis ja küsis. Ja et ta seal autosid pestes edasi kirjutab. Ma ootan aega, mil Drakadeemias, Polygonis, BFMs, Free Flows või Sally Stuudios oleks õppimine tasuta, mitte … ellujäämise kunst või keskmise firmajuhi privileeg muuhulgas. Ja müts maha kõigi meie õpilaste ja nende vanemate ees. No emoticons. Täna on 3. november 2012. Tänan tähelepanu eest ja sööge hane edasi.

see kirje on kogunud FBs hetkeks 74 laiki. vaata jooksvat seisu siit. see tähendab, et me hindame inimesi, me hoiame au sees midagi, mis ministeeriumites on ammu unustatud. ma ei pea kultuuriministeeriumit silmas. ministery of silly walking.viimase nädalaga on partei p…se saatmist olnud tervendav jälgida. kuis saaks nüüd nii, et uut samasugust ei tekiks? see on olnud ju põhihäda- ikka pole oskust või jõudu mitte teha. kui, siis ikka samasuguse. nagu rohelised: kumba peaks rohkem kaitsma- floorat või faunat? parteid ennast peaks kaitsma sellise mõtteviisi eest. inimesi laiemalt. muidu party ongi party. mingis mõttes- mina siiralt loodan, et ennustus 21. detsembri kohta kasvõi osaliselt täituks. nt et maailm peaks olema nädal aega diisli peal. et nett ei töötaks. et telekas ja kino ei töötaks. et ainult mobla oleks olemas päevas nt 2 tunniks ja keegi ei tea täpselt, millal need 2 h on. ära saa valesti aru, on olemas aktiivsalvestid haiglates, mastides ja jaamades. aga lennuk võiks mitte lennata näiteks. aga ma ei pea silmas, et füüsika meile tuntud kujul lakkaks toimimast. ioniseeritud vool ja gravitatsioon, seda oleks esmahetkega pisut palju. ja nüüd ma olen väga julm ja ebapopulaarne kui ma ütlen: ma tean, et paljud lahkuvad seetõttu.  nimetage nüüd mulle üks kord, kus pole verd valatud kardinaalse pöörde käigus. vast öölaulupeod ja teletorn. aga see on ka ainus kord kogu maailma peale minu teada.

ministeeriumiga on igav suhelda. sest sealt ei tule seisukohti ja vastuseid. institutsioonilistele küsimustele järelepärimise korras on vaikus. viimasest korrast on pool aastat nüüd täis. nagu vene ajal, keskkomitee otsused on täitmiseks, mitte aruteluks. olümposel istuvad jumalad 🙂 mai kaad, nagu te poleks end iial täis joonud või vales kohas üle tee läinud! on ju naljakas? kas ei võiks aegajalt sosistada  üks hääl nende sees: “ärge võtke end liiga tõsiselt” (mugandatuna Peter Brookilt)?

Kivisildnik, FB:

Sven Kivisildnik
KARTAU: Kultuuritegelased on sellel kõigel ise sündida lasknud.

Esiteks sellega, et nad lubavad kultuuriks nimetada kõikvõimalikku meelelahutust, nännikaubandust, sotsiaaltööd ja propagandat.

Teiseks sellega et nad kas üritavad iga hinna eest kõigile meeldida või vastupidi, ei huvitu absoluutselt sellest, kas kedagi teist peale nende endi nende tegevus ka kõnetab. Teisisõnu, neil puudub eluterve suhe publikuga.

Kolmandaks sellega, et paljud kultuuri ja kunstiga tegelejad on valinud selle ala lihtsalt sellepärast, et nad ei viitsi muud teha ja neil puudub julgus tagasi astuda, kui neil midagi öelda ei ole.

Ja lõppude lõpuks sellega, et kui nad siiski on midagi väärtuslikku loonud, lubavad nad ühiskonnal oma loomingut alahinnata.

laienda seda mõtet muudele tegevustele. mõtle sõna “publik” all kogukonda näiteks. lähemat, suuremat. sest samamoodi on ennustatud, et siis toimub nihe teadvuses. ehk siis kardinaalsem ja kiirem kui tasapisi evolutsiooni käigus. ja pane tähele- läbi teevad selle need, kel juba enne olid põhiväärtused paigas ja ei vingunud. sest nad selekteeritaksegi seeläbi. ülejäänud kohanevad või hävivad. nii on see alati olnud. majaomanik puupliidiga jääb ellu. sest ta on alalhoidlikum ja kaugelenägevam kui vurle, mitte sellepärast, et tal pole otseselt elektrit tarvis. tugevam ja tervem liik säilib. hea meel peaks olema.

veel ootan ma seda juba kui tõestust, mida iga väiksemgi teadjamees vanasti vajas, et suguharu teda järgmisena ära ei sööks. näiteks nagu päikesevarjutust või virmalisi. sest muidu on järgmine laks veel valusam, sest tõsiseltvõetavus kipub kahanema… alles meile seda maailmalõppu lubati… tarbijaühiskonnas tahetakse kõike kohe ja täie raha eest. igal juhul, mul on puud garaaźis, mets käeulatuses, lund sulatan veeks ja pliidiraua leian ka. fuck the fuel economy. talvelaager on igati tervistav tegevus!

appi, tehase korter!

no mis võitleja mina olen. ca 25 aasta jooksul on struktuure muudetud küll ja õlga alla pandud ja genereeritud. aga mis võitleja ma olen? kui kaugele tegelikult suudab funktsionäär, moodne arvamusliider oma “samme tagasi võtta” nagu nt open office? sada? kui suur on andestamise maht? aga miks me ikka lahti ei saa sest tõvest, et kogu aeg nagu on, mida mäletada? peab kahetsema, tagasi võtma? et igaks juhuks peame kõik meeles? oleme ettevaatlikud. mentaliteedi kaotamisest, õigemini “mitte-sildistamisest” korratakse ikka ja uuesti neidsamu sõnu. ikka on see Saatpalu laul, et “nüüd on minu kord”, vali mind , mees! Tätte laulis selle uuesti, rahvusromantilises võtmes- teha tormi sinu südames! jee.  aga ikka peab olema kellegi “kord”. suren ära, lähen vanaks kätte, ei jaksa- ja minu kord ei tulegi! no tohhopele, ma peaks end püsti pöördesse ajama? rikkuma kõik oma ülejäänud päevad sellega, et vinguda seana ebaõigluse aia vahel? loobumine on valik puhtaksjäämise suunas. minu teataud seisukohti saab lugeda ikka siit ja endiselt– kuni ei tooda nõrku ja väga nõrku ettekäändeid enam.

meele teeb rõõmsaks kui tänane arvamusliider omakasupüüdmatult, vabatahtlikult, lihtsalt paneb õla alla, kui tahame oma kooli edendada. meele teeb rõõmsaks kui asekantsler eraisikuna noorteprojekti toetab. missiis et kanstlerina toob rahaeraldamatuse põhjuseks põhjuse, mis on just raha eraldamisest kinni. vahel tundub selline tegevus induligentsina, kuid tont sellest- ikka olen rõõmus. kui Sa nüüd sama puhangut tunned, siis palun, vajuta siia 😉 

eila tuli meelde kirjaneitsi mõnus sõnum sellest, et eestis seadustatakse varsti meeste abielu valge sülearvutiga. no mis mehelgi üle jääb, kui naine niikuinii päevast päeva ses elab. viimasel ajal on väga koduperenaise tunne. ongi mõnusam. mis krdi arvamusliider ma enam olema peaks, kellele, milleks. rahulikult elan 10h rävalas, seal käib koristaja, ja üür ei tiksu nii nagu kodus 🙂 varsti kolin kassi ka sinna. siis võib ju kodus susse lohistada küll ja salatit hakkida kui kord kuus sinna saan. nõmmele. aga siin on praegu taas ilus, kurinahk. maakodu mul ei ole veel, seniks võiks elada moekas stuudio-korteris rävala 7. korrusel ja siis puhkuseks sõita nõmmele? kõlab nagu plaan? hmm, meil on rävalas 2 diivanit jms mugavused, telekat pole – väga hea, peab vaid külmiku ja pliidi soetama- ja Kulkast kunstniku resindentuuri küsima, onju? nagu kanut või stü? minu arust väga loogiline. sest rävala võtab viimasel ajal järjest suuremat mahtu  tervest eksistentsist. hmm ja keskkond säiliks ja kütust ei läheks…

1900 alguses ehitati terves tsaaririigis vabriku majad. said vabriku poolt töö, ühetoalise korteri, ahi toas, vets koridoris ja kupongid riiete ostmiseks. nt herne tänaval on sellised käega katsuda veel tänagi.

ikka meenub kuis riigikorra vahetudes vaadati meid (1991) ja kratsiti pead- kadunud põlvkond. õppisid vene ajal ja maailma peavad minema kapitalismi. juba toona sõnastasin selgesti: kui nii suhtuda siis palun väga. see kadunud põlvkond kasvatab uue. täna on see vägagi tõeks osutunud. meievanused ja kramm nooremad saavad hakkama ja avavad uksi, kramm vanemad ja veelveel nooremad teevad valusaid vigu. realiteeditunne on kadunud, katus sõidab.

õpi, sotsioloog, kuidas ennast sabast hammustad. ja uute põlvkondade teostuse ennustus on oi kuidas täide läinud. Sina, kes Sa seal oma läppariga hetkel vahekorras oled, teostad seda samuti päevpäevalt. onju mõnus? fakk fe silverkeit!  vaata parem http://www.poly.ee/qvartett-mis-kus/

selginemine on selle nimi, seda oleks vanasti nimetanud kibestumine. minnalaskmine. nüüd on  ootusärevus. mida kuradit nad ikkagi ehitavad sinna plangu taha?! pagana mõnus, kas pole, te ju tunnete ka? ma ei lähe igal juhul kunagi hollywoodi. ja ei teeni iial esimest miljonit. aga ka mitte viimast! kes julgeb öelda, et mul pole kvaliteeti või haaret? visaku esimene kivi!

bach

Jaan Tätte / Jaan Tätte

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.

õla tunne. on hästi hea. kuidas inimesed korraga mõistavad ja mõtlevad kaasa. kuidas inimesed, kellega harva kohtud, teevad komplimente- lihtsas võtmes. avanevad. tulevad rääkima. kuulavad. arendavad edasi sinu mõtet. avastavad korraga asju, millest kaua oled rääkinud. hea, et ära jõudsin oodata. hea, et kiirustama ei pea. et hetk on kogu aeg. 

tunned selga vastu tüve? aga tüve vastu selga? kljuchi ot kvartira, gde nahhodjatsja dengi-  täpselt leidsin üles 🙂

me otsime oma laulu. õigemini vajame. sest see on maailmavaade, mida saab väljendada lihtsal, inimlikul, kaasahaaraval viisil.

Tõnis rääkis, et Bach-i nimi koosneb tegelikult ju nootidest: B, A, C, H. Rebane olla kihnu mustri lasknud nootideks ümber arvutada ja püüdis mängida. et kui Bachi looming püüda näiteks arhitektuuri valada, mis juhtuks? või noodid tekstiks teha? hea mõte.

a meil on ühtteist valmimas Polygonis. aastalõpuks ja uuegi alguses. õla tundega. teha tahtmisega. me hüppasime vennaskonnana üle lati. mitte üle oma varju. ja vean kihla, et pealtnäha ei saa keegi aru, kus latt oli. mõnus! igavesti lahe on olla 🙂 üllatusi oi kui palju- . seniks- las kallab! meil oli ca 1989-90 Orumetsa fännklaab. kassetid. plaat. ükski pidu ei möödunud Orukata. Valt mäletab ja meie mäletame Valti… jajaa… nüüd on kõik ontlikud. huvitav, mis meist endist räägitakse? nooremad või nii. räägitakse üldse vä? on, mida? imelik on saada  põlvkonnaks. 

kass oli kolm ei neli päeva

naabri garaaźis kinni

vaikselt läks põnev oli

nüüd pääses valla- ei jõua juttu ära kuulata

ime siis et Undile kassid ei meeldinud

et egiptlased teda vahendajaks pühaks pidasid

imede ime- meie suhtleme temaga vabalt

tema omas mina omas

naerukohad on ühised

 

tegin kapsapirukaid- ema hõng tuli tuppa

täna on püha päev 

 

ne budij

mis maa see on? suured koerad, väiksed koerad, kutsikatel kellad kaelas. ja siis ühel päeval on see kell kõlatu? mõranenud? vaikinud filosoofiast, mis kordab, et elada-olla tuleb lihtsalt…

hämmastab, et ikka veel loodab sinisilmne või vastuoksa küüniline, et keegi tuleb ja teeb tema osa ära. entusiasmist, raugematust huvist. et on mingi muu konks, mille taha see teine haakub. et tehes oma asja teeb ta minu asja ka ära. ja et mina olen seejuures ressurssi kulutamata kasumis. aga pane tähele, see ressurss on antud just sulle seda sinu asja teha. see ressurss ei akumuleeru. see jääb lihtsalt ripnema ja läheb halvaks, seda ei saa kantida ega ümber häälestada. sest kogemus jääb puudu. pettusega teenitu ei kandu edasi, jääb fiktiivseks. tuleb ringiga tagasi ja sunnib sind pettuma- lepe, mis jõuga läbi surutud, teeb sind vaesemaks. ressurss, mis mõeldud ringlema ja taastootma, jääb seisma. naiivne on loota, et naiivset saab petta. naiivne on arvata, et kuningriik lõpeb riigipiiriga- maakera sees ON teadupärast teine maakera. sinu kogemus tuleb sinul endal läbi teha. kui kutsud kellegi külla, hoolitse tema eest, mitte ära rõhuta oma positsiooni. lihtne loogika ütleb, et teist korda ta ei tule, kui ei olnud meeldiv. inimest saab sundida kasvõi kohustundest jooma tilgastanud piima, kassi mitte.

eile paistis päev otsa päike. vesi oli soe. meri oli rahulik, laineta. avastasin küla ja ranna, mis on lähemal mulle kui arvasin. lähemal mu hingele ja mu kodule. lisaks olid mustikad ja pohlad korjamata. mahlapakid ja tühi viski oli vaid ühes kohas rannas. ja neeme vastaskaldas oli kummaline nõukogude suvitusrajoon. ometi peaksid inimesed olema samad. poe küljes oli kirjakast “Naiste Vabatahtlik Pääste”. hea silt, mitu tõlget- kes keda mille eest siis päästab 🙂 tegelikult.

siis tuli õhtu ja öö ja külm oli. aga linad olid puhtad. silmad olid selged. tänagi oli sellepärast päikest. mida päev edasi, seda kaugemale kõik läheb ja lähedamale tuleb. sügis joa all oli vägisi kevade nägu 🙂 näisnäis. varsti on talv. mitu parve lendas ära. kahekordse onni leidsin üle. koha, kust paati vette lasta ka. tuulevaiksel ööl.

as-pekt ja res-pekt. assamalla ja respublika.

kõik misma öelda tahan

on silmade taga ja laugude all

on koopad nii täis nii tühjad

kuis parasjagu just on

mu juuksed kas sirged või keerdus

mu mõtted kas erged või eendus

mu peas või su kaelal

ne budij

ne budij

🙂

kinoskäik

mulle Seenelkäik meeldis väga. ehkki ma lõpuks juba tunnen ära, mis koht mis filmist on. aga peamiselt meeldis lihtsus- nii loos kui rollides kui … mai tea milles. et kogu asi oli lihtne. ja siis samal ajal kogu teostuses väike vihje: me teame, loeme teid, näeme läbi ja oskame, Suur Maailm ja Suur Kino. ma ütleks, et seda me teame ammu. aga eilne oli just selline paras. igal pool on vihje, et kui me tahaks, võiks ka täislaksuga virutada. hillitsetud jõud- see on mõnus. mitte pisarad ise, vaid hääle murdumine.

ja pane tähele- see on väga õrn ja hell film. mulle tuli kohati nutt peale, nii kahju hakkas. kõigist tegelastest. kuidas nad püüavad. aga ei saa. ei oska. loe uuesti: TEGELASTEST, mitte näitlejatest. kuidas nad ei ole süüdi. kindlasti tuleb see läbi Raivo. kindlasti on väga hea algus ja väga hea telesaade, mis seab taustsüsteemi paika. lihtsalt lust. Üllarist oli kahju, Elinast oli kahju, Juhanist oli kahju. ja siis oli nii hea, et päike oli võimas- mitu eri päikest, aitäh, Rein, – aga et film ei olnud Nipernaadi. ja et ei olnud kogu selle äratuntavuse juures Põhjala kino. komöödia oli ja tragöödia oli.

mulle meeldisid hundid. mulle meeldis pärasilmi uskuv ja valgustuv ajakirjanik kõrvuti küünilise skeptikuga. mulle meeldis värvilahendus ja kompa kolmikust enne esimeste kiivrite ilmumist. ainult tüdrukule metsas oleks tõestitõesti võinud natuke teisemad riided leida. missiis, et ta peabki olema möödunud moes ingel, sest ta on ogalik.

ja loomulikult tundsin ma ära päris mitu filmi. aga peamine- ma ei otsinud ega ka leidnud ühtki oma filmi, nagu kriitik tavaliselt teeb. ei otsinud ja ei tekkinud ka. sai rahulikult Toomase oma vaadata. hästi palju eesti kino on ka sellist, kus näidataksegi, et me oskame ka.

mulle meeldis, et Bensukas õhku lendas. ja mulle meeldis, et enne filmi oli Kopli kompanii klipp, kus Raivo ja Elmo on ärapööratud vahekorras. see on raudselt aktsioon heade näitlejatega, seda lähen ka vaatama. sest rsk, mulle meeldib! eesti teater ja eesti kino roolib!

sest meil on head inimesed. vaat nii.

kallistan

seitsmendal aastatuhendel

siis kui oleme kõik

ringiga tagasi ja ees

on minul kõik raamatud

lõpuks läbi loetud

lõpuks valmis kirjutatud

kõik lavastused läbi filmitud

kõik sõnad saavad aluseks öeldiseks ja sihitiseks

ja sihituks

nõnda et peab jälle õppima

sihtima polygonil

mis on ütlemata tore

ja toreduseta ütlus

millest ütlen: ma võtan su vastu ja annan end ära

 

aint et sa ei pruugi naasta

misikka

igaeluline isiklik erna

niisama lihtne see ongi. artikkel Kroonikas tõstab blogi loetavuse kolmekordseks. et te teaks. artikkel Päevalehes ei tõsta. täna pean ära kirjutama, sest täna on hoopis kesknädal ja pühapäeval jääb hiljaks.

keerulise välismaise nimega tehnilise töötluse ettevõtja küsib teatud tunnihinda ja lubab olla soodsam. tuttav soovitab ja suunab. aitab- siiralt, heaga. kinnitab nende professionaalsust ja kvaliteeti. ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju, ütleb inglane. kui ma tahan osta hea odava asja, pean ostma kaks asja- ühe hea ja teise odava. aga mina usun inimestesse ka. ja kvaliteeti. ja et neil on aega pühenduda ja tegeleda. ja tuttav soovitas. ja tõesti- kõik laabub. on väikesed kommunikatsioonihäired, mõistmise ja harjumuse mittekattuvus protsessis, kuid sellest saab üle. ja produkt saab valmis. aga asja üleandmine venib kolmepäevaseks- sest ilmnevad pisivead, eesti keeles lohakus. kodekid ei klapi, paralleelsete ridade otsad on lõikamata, formaadid ei klapi, failid ei avane, sest ei sisalda infot jms. tehnilise töötluse inimestel on suurepärane omadus- nad on ülirahulikud, sest sellise kannatlikkuse puudumisel ei saaks seda tööd teha. sest see on kvaliteetne, aeganõudev ja tihti ka tüütu. kuid samas loominguline.

sellise töö tunnihind on kallis, sest reeglina on seal valmivad produktid kas kõrge kunst või karm bisnis. tooted, mis toovad tellijale raha sisse. mis teist otsa pidi peavad kindlustama tulu. millest siis omakorda seda tunnihinda makstakse. sellise tööga ei eksita. ei hilineta. showbisnes on karm. eriti, kui seda võtet hariduse levitamiseks kasutada. selle nimi on investeering. sellise töö tunnihind kujuneb kahel moel- esiteks on kõik masinad ja programmid kallid, sest need on väga targad. teiseks on aeg kallis, mis sinna sisse pannakse. kõike seda arvestades see hind kujuneb. ja on veel nüanss- nimelt tellija kogeb reaalselt, et saabki raha tagasi ja rohkemgi veel, kui ta sinna sisse pani.

aga kiiresti ja odavalt siiski taas ei tööta. sest asjad jäävad lõpetamata ja lohisema. ja nüüd paradoks- keerulise nimega firma ei saa aru, mis ta valesti tegi. ta arvab, et on sama kvaliteetne, kui kallim pika kogemusega firma. ta on pahane, kui sa ei ole rahul, sest sa ajad oma asja taga. et kõik klapiks. sest sihtgrupp on tundlik. ta ei mõista loo moraali: sellise kvaliteedi puhul ei saa sellist hinda küsida. sest tegelikult, eos, sellisel moel see hind kõrgeks ei kujunenud. kujunes protsessi ja tulemi tegeliku väärtuse põhjal, nii nagu põhjus-tagajärg õiges vahekorras on: hea kvaliteetne asi tagab kogu eesmärgi edukuse. mitte logisev, enam-vähem asi. ta loodab elada kellegi teise loodud imago najal. mitte teadlikult. see lihtsalt on asja olemus.

ma kohtan seda igapäevaselt. et see kõik rääkimata jätta: matkatermos näeb välja nagu kallis, mis peab reaalselt kuuma vett ja on joodav väikesest august, mitte korgi ja pudeli vahelt. pc sülearvuti samsung, mis näeb välja nagu valge mac. muusik, kes teeb sulle pilte ja tõrke puhul väidab, et ta ju ei olegi proff. koolitaja, kellel on tundmus, et ta teab midagi erilist, kuid on tegelikult selle lihtsalt mugandatuna kellegi teoreetiku käest laenanud ja ei iial praktikas proovinuna omandanud.

aga kui sa oma naise sünnitama viid, siis eeldad küll, et ämmaemand on kogenud? et lennuk ei kuku alla? et hambapasta tuubis ei ole lakieemaldaja?

et teejuht pole pime?

mentaliteet- niipea kui on keeruline, niipea kui peab TÕELIST kvaliteeti andma , on jama. raha on alati see ekvivalent mis tasandab nii töö- kui inimsuhteid. aga sõbrad, meenutage, raha on kokkulepitud suurus, millel pole sisu. on tähendus, kuid mitte reaalne sisu. vastupidiselt elule.

kohutavalt väsitav on sõnakõlks- kasuta hetke, püsi hetkes, ela olevikus. iidne tõde, mis on ära läbustatud, devalveeritud läbi lobisemise. ära mölise, tee seda, järgi seda. õpi. see täpselt ongi mündi teine pool- ka kalli tehnilise töötlus ettevõtja arvab, et seda ta just teeb. aga ei tee.

ta  lösutab selle najal. 

Polygon saab viie aastatseks 8.mai 2013. õpetaja ja teatrinimese elust vaadatuna- sel aastal. koolis on jrgm esmasp ja teisip taas uute vastuvõtt. hea tugev tunne on, sest viimasel nädalal on fikseeritud sellised kokkuvõtted.

mina väga väga siiralt tänan. ” seda õnne kõik ei aima / mis on vanal mehel siis, / enne surma kui saab / õnnistust ta veider eluviis.” Viiding.

klõpsa: lugemist ja klõpsa: vaatamist

teede pikkus ajas-

Ville Jehe:
Istud kohvikus ja jälgid oma mobiilist kuidas sinu kiirlaadimispistikusse ühendatud elektriauto suudaks juba enamus plaanitud distantsist katta, tellid veel ühe tee ja selle ajaga on akud piisavalt täis et jätta ruumi isegi spontaanseteks ideedeks… Selline oli eilne lõuna Bestselleris. 5 aastat tagasi poleks julgenud küll ennustada….

…

mis seal kõige lõpuks on? siis kui kõik valmis on? nüüdki juba jääb päev päevalt vähemaks, millest lugeda. millest kirjutada. eile kuulsin vikerraadiost lugu tüdrukust, kes läks maal vanaema toast ühe luugi taha ja oli korraga ruumis, kus olid kõik, kes loevad õhtulehte. ja sealt edasi sattus ruumi, kus kõik oli nii kaunis, et vene väed taandusid selle peale, kuidas eesti poiss lõi nende suunas jalgpalli. ja siis oli korraga nii, et esimene eesti mees abiellus valge ilusa mac-ga. laptopiga. sest eesti oli maailma esimene riik, kus lubati läpakaga abielluda. ja mida rohkem ma siin kirjutan, seda rohkem tundub mulle, et mul kisub ka sinnapoole… ma algust ei kuulnud, küllap see oli Kristiina Ehini lugu, kes muu…

ma käisin eelmine pühapäev väänas ujumas, see pärast ei kirjutanud ridagi. kohe ei olnud vaja kirjutada, mets ja maa ja meri sai kõik endale. siin all on seened, mida mai korjanud. ja jõgi, kus ujusin. elu, mida hingasin. meri oli lohesõitjaid täis. meri oli täitsa üleval, täitsa-täitsa.

pane nüüd tähele- mida vähem teen, seda rohkem jõuan. seda kaugemale lähen. mul oli aasta tagasi selge tunne, et ma ei taha enam rääkida. sõnad on otsas. kõrvad on täis. eelmine pühapäev väänas tegi kõrvad jälle lahti. aga uusi sõnu ei andnud. ehkki- täheldan, et viimasel ajal on rohkem kuulama hakatud taas. vanad prohvetid tüütavad ära, küllap otsitakse uusi. noh- olgu pealegi, megalahedaid paljastusi siis Kroonikast! 😉 ja et veelkord- teid on olnud palju sel teel, kes minule mõelnud on. nagu see lugu ja laul mehe etteheitest jumalale- miks on sel rannal raskeil hetkeil vaid ühed jäljed? sa jätsid mind ikkagi üksi? rumaluke- noil hetkil kandsin sind süles, vastas Jumal… täna tunnen, et jah.  tsau pljau!

vahepeal on kraami ilmunud. fikseerime päevikusse. lugeda saab siit  ja siin on pisut olnut ja tulevat.

by Ristikivi-  …kõikide teede pikkus ajas on võrdne.

liiva-annuse eri

ja sel hetkel, kui mõtled, et vast on selge ja korras, antakse uus ülesanne. aga millal ma hingan? aga mida ma hingan? eksid- minul muret ei ole 🙂 mõtet ei ole mõtet otsida.

sügis on. ma ei ole kunagi peatunud. pika ootamise peale saabub väsimus. väsimusest üle on teadmine- tee edasi. ole olemas. kuula. hmm- aga on teil midagi öelda 😉 ?

mets algab akna tagant. aken on kinni. mets on suletud. mets ootas sõda. kaevati kaevikud, aeti liinid. sõda läks mööda, mehed ei jooksnud kunagi nois kraavides. kraavid täitusid veega, kevaditi oli vesi üle kummiku. kaevikuäärsest puust lõikasin paate. jäätükid ja männipaadid. kraavid, mis olid mõeldud suremiseks, said liivakastiks. Liiva-Annuse eri nägu ja vingerpuss. linn tassib kraavidesse kõdu, seeasemel et panna metsa veerde silt- vaadake, siin EI tapetud! olla uhke, hoida, et ka meie lastel oleks paadiujutamise paik. täna tahaks minna paati ujutama. ma olen aknal vaadanud nagu Pärna filmis Kas maakera on ümmargune. ma olen aknal vaadanud nagu Depressiivsete Väikelinnade memmed poes ja bussipeatuse taga, surnuaiaväraval. ma olen meelde jätnud. ja täna ma ütlen- mina ei saa aru. kuhu te lähete? mis seal on?

tõde on muutuv. ma ei oota kedagi. kesse ikka tuleb? sel kevadel jäi kaks akent pesemata. kas järgmisel järgmised kaks? kas kolme aasta pärast hakkavad need vähem läbi paistma? kas neljandal lasen kardinad lõplikult alla? mu naabrimees ei tulnud viimastel päevadel enam üldse toast välja. ca 3 aastat. ja õigus ka- mis meil siin teistmoodi on? telekas mängis üha kõvemini, sedamööda kuis kuulmine vaibus. sest sõnum jäi üha nõrgemaks. sest mis meil uut öelda on? viimati kui teda kohtasin, oli ta veel huvitatud mõtete jagamisest ja argumenteerimisest… meil on nüüd Üksikute Trepikoda 😉 ma vaatan ja lähen ja jalutan piki noid kõduga täituvate kraavide pervi. 40 aastat vast juba. ja tead mis- ega nad nii kergelt täitu! majad on varsti pea kõik uued, peadpööritavat kelgurada pole enam, sest maja on ees, mägi on madal, oi kui madal, jäärada ei tee enam keegi, portfellil ei kihuta. fade out.

hiljuti pakkusime väärikale meediakanalile põhiväärtusi pakkuda. mõisteti ühtäkki oma missiooni- aga ei jõutud väljundini. augud on hämmastavad. need ei ole lüngad, see on järjepidevuse puudumine. mõtestatud teadlik ehitus. kõigil on õigus. kõigil on surutus. otsimine on kliśee juba. istun aknal ja küsin- what’s up, man? kunagi selle blogi alguses täheldasin siia, et elan korteris, kraavide kõrval, kus olen sündinud. 20 aastat sõin isekasvatatud toitu. ilmselt olen nõmme mänd, kes vahel tahaks olla vääna-jõesuu või karepa mänd. ja vahel ka mastipuu. aga mitte raa, mereröövlite tarvis, teate küll… 😉

ma olen surmkindel, et mu kass oskab eesti keelt. ootan põnevusega, millal ta midagi selgelt välja ütleb. mis peamine- tema peale võib loota, teda saab usaldada. ma olen kodus. mul on kooki. ma ootan.

kokkuvõtvalt- minul on kõik hästi. aga teil? hmm- lubaks siia seekord kommentaarid, on seal väljas keegi? hei?

absoluut

homme on esimene päev jälle kooli minna. kõik on selgelt uus ja uuel baasil TÜGis ja Rävalas. mina alustan omamoodi koos väärikate õpilaste ja väärikate õpetajatega. alustan Yoshi Oida ja Kuidas õppida teemaga. omal moel need kattuvad.

elame peegeldustes, kuid need võivad olla nii karjuvalt kõverad ja segased, et tekib tunne enda vääritusest. tugevate teooriate ja tahtmise taga kõik õigesti teha võib ootamatult avaneda uus hirm- kartus, et teen valesti. näeme, teeme järeldused, otsustame- aga intuitsioon ei jää rahule. “mis on õigem- vaimus taluda kõik nooled mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada?” hirm eksida pärsib, puhas ja lõpuni avatud kanda laskmine tekitab uutmoodi hirmu- harjumatu uue ees. kunagi kehtestatud absoluut on tugeva mõõtmega sees, et välistab võrdse võimaluse, et võib olla sama hea teistmoodi, ehk teisisõnu uutmoodi hea. taipasin kunagi sel kevadel, mida tähendab absoluut ja kui hea asi ta on ja kui hea on selle mõistmine. kunagi imestasin, miks paljudel näitlejatel on hirm tegutseda millegi muuga kui näitlemisega… teatri õpetamine, aktiivsest esinemisest tagasitõmbumine on nagu omamoodi teisejärgulisus, allaandmine vms. selge on, et oma instrumenti korras hoida, tuleb sellega pidevalt tegeleda. teisalt- kui sind pole kaua näha olnud, oled üldsusele kadunud. mida vähem kasutatakse, seda rohkem unustatakse, seda rohkem läheb rooste, seda vähem tahetakse kasutada, seda vähem mäletatakse. JNE. valik teha- see päästab disorientatsioonist, vabastab sihtmärgi enda ja seeläbi ka jõulise pressingu selle suunas. minu kogemus ütleb, et kui väga tahta- ei saa mitte midagi. tuleb tahta ja ootel olla. kui väsid… kõige parem rohi väsimuse vastu on edasi teha. lihtsalt tõused püsti ja teed edasi. alustamise hetk on raske. julgust peab olema, et jaksata. tahet peab olema, et julgeda. omamoodi liig kõvasti sisse koolitatud eesmärgistatus olla Näitleja. vahet pole mis alal. et ses hetkes, kui sellest lahti lased, sisaldub maailmalõpp. et ma ei julgenud 15aastasest töökohast ära tulla, sest arvasin, et keegi mind ei mäleta ega vaja? et Vene Teatri endised näitlejad olid nõus pigem nälgima kui muud tööd otsima? et arusaam teatud epohhi lõpust jõuab meieni raskusega. isegi kui muu maailma signaalid on selged ja tugevad, et sind hinnatakse rohkem inimesena ja on alasid, kus su anne särama võib lüüa, kellena sind enam vajatakse. mis on selle taga?intuitsoon ja teadmine ütleb et mina kaifin järgnevat kolme aastat õpetajana enam kui vast lavastajana. on mida jagada, seeasemel, et kalestunud näitlejale motivatsiooni pastakast imeda. ja lavastajana ammutan ma sellest protsessist määramatult. rääkimata olemuslikust juhendajarollist samal ajal. mõistate? reklamaator märgib selle väljendiga “kaks ühes”. ma vast tunnen niipalju teatrit, et ootan rahulikult ära uue põlvkonna suhtumise teatri sees, ilma et end oleva kalkuse ja saamahimu vastu veriseks hõõrun.

teater on maailma peegeldus. nõnda kui me arvame end loomas illusiooni, kuid elamas reaalsuses- ei saa me tegelikult hakkama aegajalt kummagagi. nõnda kui me arvame teadvat, mis on õige suund ja sellesse klammerdume- hakkabki kõik muu tunduma teisejärguline. ja sel hetkel ähmastub ka leitud eesmärk. sest ta pole täiuslik oma üksinduses. mind on õpetatud lugema ridade vahelt. tihti kohtan ridu, mille vahele on jõuga midagi kribitud, püütud traageldada. aga niidid jäävad valusalt välja rippuma. ka kõige õigemate ja seatute puhul kehtib moment, et nad võivad peatuma jääda. tark Õpetaja palub õpilasel ennast karistada, kui ta valitud rajast mingil põhjusel eemalduma hakkab. kõik kubiseb signaalidest ja märkidest. peamiselt otsime kinnitusi. kas pole see meie ebakindluse vili? rääkimata egost aetud valetõlgendustest- meeldib näha teatud valguses. meeldib tõlgendada teatud viisil. aga õnneks on seaduspärad meist üle. küll tahaks vahel kiirendada protsesse, anda valgust sinna, kus meie arvates on selgusetus ja ekslemine. aga mis on selle kärsituse taga? on ju seegi peegeldus, kui selle on põhjustanud kõver helk meist enestest, siis katsun ma näha peegli taha. sest seal oled sa ise.

ja see on tegelik raskus, keerukus- mitte andumine ja pühendumine. sellest saab teinekord lihtsalt ekstaaź.

MA TEAN OMAL KOMBEL ET JÕUDU ON HELLA ON ÜMBER MEIL MUIST AGA KINDLASTI SEES ME OOTAME HOMSET JA MEIL POLE KELLA KUID SELLE EEST KOHTUME KESET ALLEED TEAN OMAL KOMBEL MIS LIIGUB ÜLE MIS SÕNA ON SÕNADEL LAUSETE SEES MIS LIIGUVAD ÕHUS JA OTSIDES SÜLE SILDASID TÕSTAVAD RAJADES TEED

sügis on viljade korjamise aeg. tulge mulle külla, kõik tulevad. ahou!