10/02/2013
jaam, pank

kas sina oled porilombist vett joonud?

mul hea meel, et te eelmine nädal siin käisite, ehkki ma kuu aega vahet pidasin. tahtsite kardina taha piiluda? arusaadav. ütlen etteruttavalt, et see osutus mulle väga isiklikuks looks ja selle käigus leidsin mitu inimest üles. aga sellest lähemalt vast järgmisel nädalal teatri blogis. mis ja kuidas. seal on hetkel paaalju lugemist Elevandi autorilt Piret Jaaksilt, kunstnikult Mae Kivilolt, üks vahepala minult endalt… aga esialgu anname sõna inimesele saalist. sest mulle tundub, et jõudis kohale. sest osaluskunstis ja otseolemises on jõud. mitte näitlejalt publikule, vaid inimeselt inimesele. nagu siin loos laiendus- Äripäev. on hea meel, et kirjutavad ka võhivõõrad- julgevad, saavad, tahavad.

http://www.poly.ee/elevant/                       ja pileti järgnevatele saad siit:  http://www.poly.ee/osta-pilet/  ostes siit otse pileti, aitad enim, kuivõrd siin puudub vahendustasu- see on teatri otsekassa.

ma tänan kõiki, kes meid FBs ja Hooandjas toetasid- linke jagades, annetades, hea sõnaga nõu andsid. see oli teatri ajaloos esimene avalik abiküsimine. hea meel, et tänu inimeste omavahelistele kokkulepetele asjad teoks saavad.

Nõnda siis: “Näha roosat elevanti”: Priit Raspel: Lahe on see, et üheski stseenis ei räägita seda stseeni lõpuni lahti – tegemist oleks justkui fragmentidega, mmis teatud fragmentide möödumise järel põimuvad tervikuks. Asja ei esitata järjest vaid tükkidena, kus iga natukses aja tagant minnakse teatud aja võrra tagasi ja edasi liikudes täidetakse need augud, mis enne tühjaks jäid. Kogu lugu saadakse kokku alles lõpuks ja ka siis jäetakse veel piisavalt ruumi, et iga üks saaks asja “enda rikutuse tasemele” sobivalt lõpetada.

Tamuri lavastuste juures on alati hämmastanud- ja nii ka seekord – detailide rohkus ja täpsus – ei ole juhuslikke asjade asetusi, igal liigutusel ja häälel on mõte; muusika ja valguse hämmastavalt täpne sobivus ja ajastus ning väga hea näitlejate valik. teksti valik niikuinii.
ühesõnaga, jäin väga rahule, super töö!
Käisin esietendusel, tänud kutse eest! Vahetu lugu ja loomulik esitus elust enesest… põnevalt pingestatud mäng igatsuse, unistuse ja tegelikkuse piirimail, kulgedes inimhinge süngeid ja helgeid soppe mööda. Hea oli näha tegelastes ka enda tunnete, mõtete ja suhete peegeldust ning tõdeda samas, et ilusa elu loomise võimalused on koguaeg siinsamas. Imetlesin Kadri Adamsoni mängitud õrna ja küpset naiselikku rolli, mis puudutas mind naisena vaat et kõige rohkem! Ja ilus lõpp!
Samad sõnad, super töö. Etendusel on müstiline maagia ja laval on maagiline müsteerium. Suurepärased näitlejatööd ja väga hea tekst! Soovitan kindlasti!

ja nüüd pikemad kirjad: Ines 43

Etendus on väga mitmekihiline. Vaataja ette tuuakse mitmed erinevad dilemmad elust, suhetest, käitumisest ja tavamõistmisest. Kuklasse on istutatud mõttemustrid, mis ei anna rahu ja tahavad iseenda sees lahti rääkimist ka pikalt peale etendust. Me kõik tuleme minevikust. See on lugu suhetest, soovist tunda lähedust ja ometi seda kartes. Soovist olla armastatud ja ise armastust jagada. See on lugu armastusest ja armukadedusest, mõistmisest ja mõistatuslikkusest, kaotusvalust ja sellega hakkama saamisest. Me kõik oleme oma elus moel või teisel kogenud kaotusvalu ja sellega kaasnevat kibedust. Siin suudab mees oma eluga edasi minna hoopis erineval viisil. Tundeliselt ja peenelt on edasi antud mehe mõttemaailm, kaasates vaataja nii mõistma kui ka etteheiteid tegema.

Materiaalne kaotab tähtsuse ja oluliseks muutub lihtsalt olemas olla. „Armastan teda, olenemata sellest, et ta ei mäleta, et ta unustab ja ta ei tee midagi. Armastan teda, sest ta ei taha midagi ja tal ei ole midagi.“ Võib-olla ongi sellest aru saamiseks vaja ise haiget saada. Samas mitte nii haiget, et sellesse ise kinni jääda. Iseennast tuleb ikka armastada, siis saab armastust ka teistele jagada. Raske on igapäevaelus olla salliv lähedaste suhtes, kipume hinnanguid andma ja mitte kuulama.
Pidevalt on meil omad nõudmised, tahtes saada, ja kui maailm nendele ei vasta, oleme pettunud. Selline käitumine teeb valvsaks ja rahutuks, see pole suhe, milles elada tahame, ometi, sellest olenemata vastame samaga. Enese õigustuseks halvustame teisi ja kapseldume ise oma näilisse maailma. Maailma, kus meile tundub kõik olevat turvaline ja õige, pelgalt eneserahustuseks, mis ei kesta kaua. Kui see lõpeb, siis tabab meid taas hall argipäev.
Aga argipäev on just see, kus me elus oleme ja meie valik on see, kui hästi ja kui elus olla tahame. Tuleb julgeda olla lähedal. Lähedus on ilus, kuid tihti ka valus.
Etendus andis meile vägagi reaalse pildi iseennast kõrvaltvaatajana ära tunda. Mängustiil on äärmiselt realistlik ja lähedane, kaugeltki mitte tavapäraselt võõrutavalt-eemaldavalt teatraalne. See toob kõik eriti lähedale ja aitab valutult sisse minna 40-le lähenevate noorte inimeste lootustesse. Ja avab väravad.

Kirjavahetus Polygoni FB-kastist, autori palvel anonüümne:

    • Tere,

      soovin väga teie tegijaid tänada roosa elevandi etenduse eest ning kirjutada mõtteid, mis mind valdasid tüki ajal ja ka pärast seda kuni siiani. Kirjutan siia, sest avalikud seinad mulle ei meeldi ja tavainimese mõtted pole ka ju suure kaaluga ega oma tähtsust ning minu jutt on ka väga egoistlikult minu enda mätta otsast lähtuv

      Käisin teatris üle pika aja, vaatasime roosat elevanti. Mulle see tükk tohutult meeldis – mängitakse valguse ja varjudega, liigutuste ja hääletoonidega. See polnud mingi tavaline etendus, vaid pani sügavalt mõtlema – nii esituse ajal ja veel rohkem pärast seda. Olukordade vahetused olid ootamatud ning väga palju andis sõnumile mõtet juurde näitlejate liikumine, asendid, muusika – kui hästi olid need kõik sünkroniseeritud. Hämmastavalt tihti leidsin paralleele enda (pere)eluga, oli hetki, kus äratundmiskurbus tõi pisarad silmi. See oli suurepärane, kuidas näitlejad andsid edasi seda ängi, mis elus kohati valitseb; oli tragikoomilisi olukordi; ühel hetkel said südamest naerda, sekundi pärast käisid mõtted jälle väga tõsist rada mööda. Ja see lõpp – see tõi selguse nagu kevadine vihm, mis paneb aknad särama. Lõpp pani jälle kogu etendusele algusest peale mõtlema ja seekord natuke teises võtmes. Ja siis väljud teatrist ja mõtled, sõidad bussis koju ja mõtled, näed uneski olukordi etendusest. Hommikul ärkad ja mõtled ja võrdled ja tõmbad paralleele oma eluga ning vaed uuesti üle enda elus valitsevad väärtushinnangud, analüüsid suhtemustreid, tunned kaasa ja saad aru nendegi ängist, kes end vahel vägivaldselt väljendavad. See ongi elu: karm, heidutav. Vahel tundub, et kõige parem lahendus ongi probleemide juurest põgeneda: hullusesse, väljamõeldud, unistuste maailma. Kuid paistab, et mured tulevad ka sinna roosasse unelmasse lõpuks järgi ning unistused muutuvad, hakkavad elama oma elu ega kuula enam sõna. Kõige valusamalt jäid mõtteisse kajama Simona sõnad: vahel olen ma nii üksi, et ma ei tea, kas ma olen olemaski (täpset tsitaati ei oska vist kirja panna..). See appikarje hääles ja tolles lauses oli nii muljetavaldav, et käib erinevates eluolukordades tihti minu peast läbi.
      Ühest küljest valdas mind kahjutunne, et Simona on väljamõeldis – ta oli lihtsalt nii sümpaatne minule. Teisalt on see jälle kergendav, sest äkki.. olen mina ka siis väljamõeldis!!

      Kuna ma ennast ja oma elu suures osas sain etenduses toimuvaga samastada (ilmselt tegin seda üleliiagi), siis pidin lihtsalt oma mõtted ära kirjutama. Kenasti läbi raputas see lavastus, emotsioonide tulv ja mõtted pärast seda.
      Aitäh teile!

  • Polygon

    neljapäev

    Polygon

    • tere Anneli. tegijad lavastaja isikus tänavad. see on viimastel aegadel harukordne, kui keegi nii siiralt ja vahetult tänab. erakordne oli ka see, et kõike nii mitmel tasandil välja lugeda ja jälgida suutsid. minul kui lavastajal on selle üle eriline rõõm, sest sellist lavastuslaadi eestis reeglina ei tarvitata- tavaliselt minnakse lihtsa teatraalsuse rada. see aga omakorda võõrandab ja kaugendab inimest laval toimuvast. ja sul on õigus- selliste vahendite kasutamine vastupidi aga lähendab meid toimuvale ja nagu isegi tundsid- muutus kõik väga omaseks. ühes eksid sa küll suurelt- just TAVAINIMESE vastukaja on Polygoni tegijatele suurima au sees. sest see on see kelle nimel me elame- inimeselt inimesele, mitte näitlejalt publikule. kunst ei ole primaarne, muutus on tähtis. ma mõistan Su vastumeelsust avalike seinte osas- kuid mäletad, kunagi ilmusid üle eesti seintele kirjad “haiguste ravi, kontrollitud”. see oli 80ndate lõpus. tollal võeti seda Ülo hullusena, kuid tänaseks- mis salata- oleme just seda austama hakanud: soojus, lähedus, austus. just samasugust sõnumit kannab Sinu tänukiri. lavastaja ja mõttekaaslasena palun Sinult luba avaldada see kiri nime muutes meie blogis- sest “tavainimene”, kes sellise kirja kirjutab, ei ole enam tavainimene.

      siiras tänus ja austusega
      Tamur Tohver

  • neljapäev

    • Milline armas ja südamlik vastus, ma tänan teid! Muudetud nimega annan lahkelt ka loa oma mõtted teie blogis avaldada ning kindlasti jään huviga ootama Polygoni järgmisi tegemisi!
      Õhtuste tervitustega,

      PS! Hakkan kohe uurima seda “haiguste ravi, kontrollitud” teemat, olin 80ndate lõpus veel alla 10 aasta vana ja ilmselt elasin fantastilises lapsemaailmas vaheldumisi naabripoistega sõda mängides ja kodus põllul kapsaid rohides

  • Polygon

    neljapäev

    Polygon

  • Polygon

    Reede

    Polygon

    • vaimuhaigeks tituleeritud- aga sõnum oli juba siis hämmastavalt täpne. nagu ikka

      sellised selle nädala mõtted peale esietendust. eile käisin IRLi noori koolitamas. selged arusaamist ihkavad pilgud. maailm on parem paik. tule vaatama kuidas Levi ja Katriin elavad. ei mingit etenduskunsti, elu ise. oi kui lähedal.

Kommenteerimine on suletud.