liiva-annuse eri
ja sel hetkel, kui mõtled, et vast on selge ja korras, antakse uus ülesanne. aga millal ma hingan? aga mida ma hingan? eksid- minul muret ei ole 🙂 mõtet ei ole mõtet otsida.
sügis on. ma ei ole kunagi peatunud. pika ootamise peale saabub väsimus. väsimusest üle on teadmine- tee edasi. ole olemas. kuula. hmm- aga on teil midagi öelda 😉 ?
mets algab akna tagant. aken on kinni. mets on suletud. mets ootas sõda. kaevati kaevikud, aeti liinid. sõda läks mööda, mehed ei jooksnud kunagi nois kraavides. kraavid täitusid veega, kevaditi oli vesi üle kummiku. kaevikuäärsest puust lõikasin paate. jäätükid ja männipaadid. kraavid, mis olid mõeldud suremiseks, said liivakastiks. Liiva-Annuse eri nägu ja vingerpuss. linn tassib kraavidesse kõdu, seeasemel et panna metsa veerde silt- vaadake, siin EI tapetud! olla uhke, hoida, et ka meie lastel oleks paadiujutamise paik. täna tahaks minna paati ujutama. ma olen aknal vaadanud nagu Pärna filmis Kas maakera on ümmargune. ma olen aknal vaadanud nagu Depressiivsete Väikelinnade memmed poes ja bussipeatuse taga, surnuaiaväraval. ma olen meelde jätnud. ja täna ma ütlen- mina ei saa aru. kuhu te lähete? mis seal on?
tõde on muutuv. ma ei oota kedagi. kesse ikka tuleb? sel kevadel jäi kaks akent pesemata. kas järgmisel järgmised kaks? kas kolme aasta pärast hakkavad need vähem läbi paistma? kas neljandal lasen kardinad lõplikult alla? mu naabrimees ei tulnud viimastel päevadel enam üldse toast välja. ca 3 aastat. ja õigus ka- mis meil siin teistmoodi on? telekas mängis üha kõvemini, sedamööda kuis kuulmine vaibus. sest sõnum jäi üha nõrgemaks. sest mis meil uut öelda on? viimati kui teda kohtasin, oli ta veel huvitatud mõtete jagamisest ja argumenteerimisest… meil on nüüd Üksikute Trepikoda 😉 ma vaatan ja lähen ja jalutan piki noid kõduga täituvate kraavide pervi. 40 aastat vast juba. ja tead mis- ega nad nii kergelt täitu! majad on varsti pea kõik uued, peadpööritavat kelgurada pole enam, sest maja on ees, mägi on madal, oi kui madal, jäärada ei tee enam keegi, portfellil ei kihuta. fade out.
hiljuti pakkusime väärikale meediakanalile põhiväärtusi pakkuda. mõisteti ühtäkki oma missiooni- aga ei jõutud väljundini. augud on hämmastavad. need ei ole lüngad, see on järjepidevuse puudumine. mõtestatud teadlik ehitus. kõigil on õigus. kõigil on surutus. otsimine on kliśee juba. istun aknal ja küsin- what’s up, man? kunagi selle blogi alguses täheldasin siia, et elan korteris, kraavide kõrval, kus olen sündinud. 20 aastat sõin isekasvatatud toitu. ilmselt olen nõmme mänd, kes vahel tahaks olla vääna-jõesuu või karepa mänd. ja vahel ka mastipuu. aga mitte raa, mereröövlite tarvis, teate küll… 😉
ma olen surmkindel, et mu kass oskab eesti keelt. ootan põnevusega, millal ta midagi selgelt välja ütleb. mis peamine- tema peale võib loota, teda saab usaldada. ma olen kodus. mul on kooki. ma ootan.
kokkuvõtvalt- minul on kõik hästi. aga teil? hmm- lubaks siia seekord kommentaarid, on seal väljas keegi? hei?
TULDUD RADADE PERVEL 