appi, tehase korter!

no mis võitleja mina olen. ca 25 aasta jooksul on struktuure muudetud küll ja õlga alla pandud ja genereeritud. aga mis võitleja ma olen? kui kaugele tegelikult suudab funktsionäär, moodne arvamusliider oma “samme tagasi võtta” nagu nt open office? sada? kui suur on andestamise maht? aga miks me ikka lahti ei saa sest tõvest, et kogu aeg nagu on, mida mäletada? peab kahetsema, tagasi võtma? et igaks juhuks peame kõik meeles? oleme ettevaatlikud. mentaliteedi kaotamisest, õigemini “mitte-sildistamisest” korratakse ikka ja uuesti neidsamu sõnu. ikka on see Saatpalu laul, et “nüüd on minu kord”, vali mind , mees! Tätte laulis selle uuesti, rahvusromantilises võtmes- teha tormi sinu südames! jee.  aga ikka peab olema kellegi “kord”. suren ära, lähen vanaks kätte, ei jaksa- ja minu kord ei tulegi! no tohhopele, ma peaks end püsti pöördesse ajama? rikkuma kõik oma ülejäänud päevad sellega, et vinguda seana ebaõigluse aia vahel? loobumine on valik puhtaksjäämise suunas. minu teataud seisukohti saab lugeda ikka siit ja endiselt– kuni ei tooda nõrku ja väga nõrku ettekäändeid enam.

meele teeb rõõmsaks kui tänane arvamusliider omakasupüüdmatult, vabatahtlikult, lihtsalt paneb õla alla, kui tahame oma kooli edendada. meele teeb rõõmsaks kui asekantsler eraisikuna noorteprojekti toetab. missiis et kanstlerina toob rahaeraldamatuse põhjuseks põhjuse, mis on just raha eraldamisest kinni. vahel tundub selline tegevus induligentsina, kuid tont sellest- ikka olen rõõmus. kui Sa nüüd sama puhangut tunned, siis palun, vajuta siia 😉 

eila tuli meelde kirjaneitsi mõnus sõnum sellest, et eestis seadustatakse varsti meeste abielu valge sülearvutiga. no mis mehelgi üle jääb, kui naine niikuinii päevast päeva ses elab. viimasel ajal on väga koduperenaise tunne. ongi mõnusam. mis krdi arvamusliider ma enam olema peaks, kellele, milleks. rahulikult elan 10h rävalas, seal käib koristaja, ja üür ei tiksu nii nagu kodus 🙂 varsti kolin kassi ka sinna. siis võib ju kodus susse lohistada küll ja salatit hakkida kui kord kuus sinna saan. nõmmele. aga siin on praegu taas ilus, kurinahk. maakodu mul ei ole veel, seniks võiks elada moekas stuudio-korteris rävala 7. korrusel ja siis puhkuseks sõita nõmmele? kõlab nagu plaan? hmm, meil on rävalas 2 diivanit jms mugavused, telekat pole – väga hea, peab vaid külmiku ja pliidi soetama- ja Kulkast kunstniku resindentuuri küsima, onju? nagu kanut või stü? minu arust väga loogiline. sest rävala võtab viimasel ajal järjest suuremat mahtu  tervest eksistentsist. hmm ja keskkond säiliks ja kütust ei läheks…

1900 alguses ehitati terves tsaaririigis vabriku majad. said vabriku poolt töö, ühetoalise korteri, ahi toas, vets koridoris ja kupongid riiete ostmiseks. nt herne tänaval on sellised käega katsuda veel tänagi.

ikka meenub kuis riigikorra vahetudes vaadati meid (1991) ja kratsiti pead- kadunud põlvkond. õppisid vene ajal ja maailma peavad minema kapitalismi. juba toona sõnastasin selgesti: kui nii suhtuda siis palun väga. see kadunud põlvkond kasvatab uue. täna on see vägagi tõeks osutunud. meievanused ja kramm nooremad saavad hakkama ja avavad uksi, kramm vanemad ja veelveel nooremad teevad valusaid vigu. realiteeditunne on kadunud, katus sõidab.

õpi, sotsioloog, kuidas ennast sabast hammustad. ja uute põlvkondade teostuse ennustus on oi kuidas täide läinud. Sina, kes Sa seal oma läppariga hetkel vahekorras oled, teostad seda samuti päevpäevalt. onju mõnus? fakk fe silverkeit!  vaata parem http://www.poly.ee/qvartett-mis-kus/

selginemine on selle nimi, seda oleks vanasti nimetanud kibestumine. minnalaskmine. nüüd on  ootusärevus. mida kuradit nad ikkagi ehitavad sinna plangu taha?! pagana mõnus, kas pole, te ju tunnete ka? ma ei lähe igal juhul kunagi hollywoodi. ja ei teeni iial esimest miljonit. aga ka mitte viimast! kes julgeb öelda, et mul pole kvaliteeti või haaret? visaku esimene kivi!