pühapäeval laupäevast

eile verd loovutades tuli kummaline vastuolu-tunne. annaks keegi verekeskusele normaalse disaineri- kõik meened, mis seal kingitusena antakse, on natuke peletavad. meene iseenesest ei ole eesmärk, aga sisu- annetus – ja vorm-tänu võiks võrdselt kaunid olla- võrdsuse printsiip on tore asi! siin siis üleskutse disaineritele-kui on ehk mahti selle peale mõelda, et appi tulla. esemed seal on püütud siduda läbi huumoriprisma teemasse, kuid see ei tööta. kumab läbi ja osalt on see mõnele vastvõetamatu. samuti- kui inimene hiljem seda eset tarbib, siis temale küll pole enam vaja teo kasulikkust meelde tuletada. samuti teisele kolmandale, kes samast tassist kohvi rüüpab hiljem- selleks on ehk teisigi viise…

suutlikkus on uuemas keeles mõõdik. suutlikkust saab toetada, saab suurendada. kuid seda on samal moel vaja kõigepealt äratada või üles leida. meelde tuletada. innustada selleni jõuda. sest me ei taha tänapäeval pingutada. sest meil on uuemad sloganid: mulle see ei sobi, see ei ole minu teema, mul ei tekkinud sellist äratundmist… väga mugav tegelikult, kui vales kohas tarvitada, kontekstist välja rebida. saab kasutada veelgi karmimalt- blokeeringuks! eilne esietendus tõestas taaskord, et lihtne on ilus. olgu kui keeruline tahes, ja pühendumine viib sihile. hea on tunda inimesi enda ümber. tajuda. olla selles õhustikus, kus kõik on võimalik.

Qvartett! Mis? Kus?, Maike Tubina monoloogid: “Minuga juhtub pidevalt midagi. Mind veetakse kuskile, tavaliselt ei saa ma aru kuhu ja miks ja siis läheb alati midagi viltu. Sellepärast olen hakanud viimasel ajal kaasakutsujatele ära ütlema, et mina ikkagi ei tule nendega igasugu idiootsusi tegema, kuna ei taha riskida vahelejäämise või kellegagi pahuksisse sattumisega. Ja siis hakatakse mind süüdistama, et ma olen argpüks, et ma kunagi kuskile ei tule ja et nad mind järgmisel korral enam ei kutsu. Kurat, aga ikka kutsuvad. Ja ega ma mingi musterinimene ka ei ole, ei käi kirikus, kuigi äkki peaks, ei anna vaestele kerjajatele tänaval raha ja kipun üldse teelt mitte kõrvale kalduma. Minul ei ole vaja teha asju, mis mulle kasu sisse ei too. Minul ei ole vaja teha midagi, mille pärast võin kellegagi pahuksisse sattuda. Ma ei ole vana, aga kohati tunnen ennast nii vanana ja vaadates praegust ühiskonda tahaks ma mõnikord noortele inimestele vee peale tõmmata. Sellepärast ma üritangi pidevalt kõigile selgeks teha, et nad ei läheks punase tulega üle tee, sest ka selle eest saab trahvi.” /…/ “telediktoriks võib saada igaüks, tingimusel, et ta ei ole kohtulikult karistatud, et ta on vähemalt 35-aastane, et tal on vastava riigi kodakondsus, et ta oskab rääkida – see on esimene etapp; teine etapp – et ta oskab lugeda, igaüks arvab, et oskab lugeda, aga see on eksitus, tuleb osata lugeda ka väga raskeid tekste – niisiis Husserlit, Ingardeni ja Putramenti; tuleb lugeda ka absurdseid tekste, näiteks: LOJAALNE LOLA JOOB JOVIAALSELT KOLAT”

“Viimasel ajal on mul tunne, et kõik peavad mind mingiks imeinimeseks. „Ooo… sul läheb alati nii hästi.“ või „Kuidas sa seda teed? Sul jagub pidevalt nii palju energiat, et igale poole jõuda ja kõike teha.“ Teinekord teengi neid asju sellepärast, et kui ka mina enam ei teeks, kes siis veel? Kellelgi peab jaguma jaksu, keegi peab jõudma, tegema, olema, tahtma, suutma, võima, ja mida kõike veel. Keegi peab olema see lükata-tõmmata, kellelt inimesed oma energia varastavad. Arvad, et minul ei tohigi olla muresid? Sest mis mured saavad mul olla kui minu elu on täiuslik? „Sul on ikka nii kerge elu, …“ Teate, ma tahaks iga kord karjuma hakata kui keegi jälle nii ütleb. Ma röögiks ta peale, et sa raisk ei tea midagi. Mina ei jaksa enam. Aga siiski ma naeratan ja ütlen, et ah mis sa nüüd. Mille peale saan vastuseks „Näh, ära jama, ma tean küll, sinul on alati kõik hästi.“ Sa tead mida? Ma annan killukese endast iga päev teile ja jään ise iga päevaga aina väiksemaks. Ja siis leban ma kokkukukkunult oma pisikeses nurgas ja värisen. /paus / Eks kui ma lõpuks ennast uuesti püsti olen ajanud, siis hõikan sulle uuesti samamoodi nagu varasemalt: „Ole tubli!!“ ”

Niimoodi sedapuhku. AD 2012. Aga ole tubli! 🙂