Roosa Elevant
vaikne on.
mul on kapis jäätist, ema tehtud mustsõstra-vaarika moosi aastast 2009 (hallitusvaba, hiljuti sõin ka marineeritud kõrvitsaid sellest aastast, olid kõvad ja head), hapukoorekooki, kohupiimakooki, küünlad põlevad, väljas on -10 ja lumi sillerdab, loen väärikat raamatut, hing ei ole haige. eile jalutasin hilisööni, külm, oli mõnus oli, ainult silmad olid kapuutsi seest väljas. tänan lükkasin lund. üle pika puhkepäevadeta päevade on vaikelu. ma lähen külla. panen uue paksu mantli selga, just sellise, mida lapsena Cooper’i raamatutest igatsesin. ja siis uuesti Gailiti omadest.
teate, mina olengi see, kellel on surres rohkem asju. sest ma olen sündinud selles kehas ja nagu kõikidel loomadel, on minul meel hea siis, kui kõht on täis. samas vahel ka jälle kui katus sõidab, mitte küll otseselt näljast- vahel lihtsalt lükkad söömise edasi. viimastel aegadel väga ei lenda, seega ikka rohkem rahul siis, kui kõht täis on.
nii nagu osad tahavad näha suurt pilti, püüan mina aegajalt pildi taha näha. aga selleks on vaja inimesel, kes on harjunud maailmaga, kus asjadel on piirjoon, kaal ja kombatav kuju, ju pilti. asju. et siis neid hingestada. mind otseselt muidugi prada kott või bossi püksid ei kõneta, ei hüüa, ei kisenda. aga see konkreetne mantel küll. üle hulga aja olen sooritanud oste nõnda, et asjad on minu juurde tulnud. liiklusvahend nt oli selline aasta tagasi, ma ei räägi, et leian endale sobiva. ma lihtsalt vajan midagi, lähen õigel ajal õigesse kohta ja vajalik asi on seal olemas- sobivate omadustega. hirmus vabastav tunne. ei mingit vabastavat hingamist, ei mingit shoppamisega tuju parandamist.
seega, minul on vist surres rohkem asju. mitte vast kõige rohkem, aga rohkem kui enne. samal ajal näen ka kustunud küünlal leeki. mittemateriaalset. mittekõrvetavat.
vannitoas vahetan torud ära. need pandi sinna vasest aastal 1991. nüüd on kitsaks jäänud. surve on maas. tollal kadus õliküte ära, siis kui tagasi tuli oli räigelt kallis. meie majja kolisid ameeriklased. kõigile pandi boilerid ja uus keskküttekatel osteti. ikka oli kallis. ma olen ses kodus paljupalju kordi seinu värvinud. aga täistammeparkett on sama. uksed on samad. vannitoaplaadid on samad. elutoa mööbel rändas rävalasse, on sealgi kodu. ühe seina olen ainult maha võtnud kodus. garaaźis olen õppinud ehitama ja konstrueerima, leiutama, rattaid, rollerit, autot putitama. esimese rulalaua tegin ise. disainisin. hankisime valged rattad, sest pruune polnud võtta. puksid olid liiga jäigad, norma vormeliauto kummid olid täpset mõõtu ja oluliselt pehmemad, kulusid ainult hirmkiirelt. salvokast tegime gondliga kiirlaskumiskelgu. katust tõrvasin, keskküttekatelt lammutasin, soojaveetrassi kaevasin. las olla.
las olla. need piidad, need tahvlid. ma käisin neil paljajalu kui olin käima õppinud. inimesed mu ümber on juba oluliselt- rahulikumad, eakamad. tulge mulle külla, meil on vaikne.
niiet ettevaatust määratlustega. looduse suhtes, aga ka esemete suhtes.
hippie’ on lühend väljendist human being. nemad oli vikerkaare suguharust, sest valget värvi vikerkaares pole- kõik teised rassid on esindatud. atomid. kandsid pikki juukseid, sest see eristas neid loomadest. vist.
joon sai alla. ma alustasin seda blogi ca aasta tagasi. aasta enne seda tundsin, et ma ei soovi enam rääkida. keegi ju ei kuula. lisaks: ei reageeri. ja eks oli juba räägitud ka. nüüd on nagu tunne, et ei taha nagu enam internetti. ei taha FBd juba jupp aega. et nagu ei taha enam eriti kirjutada ka. kirjutage mulle elektripostile, kui on midagi teatada. alustasin blogi kui päevikupidamist et ehk on nt 20a pärast huvitav. nüüd mõistan, et ei ole. ja ehk olen selleks ajaks ka aadressid-koodid unustanud. ühed ja nullid kosmoses, irreaalsuses. midagi päriselt. midagi käegakatsutavat, nendesamade asjade olemuses. selles tänases mantlis, selles minu autos, selles uksepiidas ja minu kassis, kes pole ju tegelikult – MINU. kass on kassi oma.
varstivarsti algab Roosa Elevandi lugu. see on kinnisvaramaaklerist, tema soovist isaks saada… maailma ehitamisest. puhtalt asjadest. esimene lugemine oli tähenduslikul 30. novembril, jälle oli tuisk ja jälle oli 3000 majapidamist elektrita… järgmisena ostan ära kütuse, kuivtoidu ja paksud lumepüksid. mul saab õuel lõket teha, garaaźi kelder on ose ja saab vajadusel kütta puudega. et keegi mind üles ei leiaks. leppisime kokku trupiga, et kui ilm ära pöörab, hakkame tegema proove Nõmmel, minu või Kadri juures. teised lähevad ellujäämislaagrisse, rühmatööd ja kogukondlust õppima- me teeme mõnusalt harjutusi. mõtetstame, kustmaalt on joodik reaalsuses, kuidas tegelikult elu algab ja mida kõike veel. kas doonoremadus on sotsiaalne teema, eneseteostus või kaasaegne moodus saada egole rahuldus. moel või teisel- selle tulemuseks on ju inimene?
ostsin korterile 5000 eurose vaiba, et ta ei külmetaks… Piret Jaaks “Näha Roosat Elevanti”, Levi. tead, praegu on tunne, et ma peaks pärsielt ka oma korterile vaiba ostma. et ta on mind aksepteerinud ja varjanud, lasknud enda üle uhkust tunda… soojendanud. onju, Kiska? njäääu… 🙂
kividel on hing. sellises olekus. sisaliku tee. jutustada inimesi.
TULDUD RADADE PERVEL 