minu viimase aja vastuseid meedias

Vabandust, ma ei saa täna enam võtta, ma olen juba sõitnud! Sellised naljad aitavad mind igapäevaselt oma laisas maailmas manööverdada. See on tegelikult puhas mugavus, mitte karskus, ma ei raatsi öösel takso peale kulutada, ei viitsi ärgata võõras kohas ebamugava füüsilise kurnatuse ja segaste mäluaukudega ja märkimisväärse rahakuluga. Võõramas seltskonnas lasen tavaliselt klaasi täis kallata, et siis jätkuvaid täiskallamisi pareerida fraasiga “mul veel on!” Selles mõttes olen ma mugav inimene ja mulle meeldib sõita autoga või rattaga. Mulle meeldib sportida, ma ei jaksa juua. Veel leian ma mõttetult kulutatud oleva polikliinikus veedetud aja, kui just lõikama ei pea midagi või hambaid parandama. Ma ei taha kohe mitte sugugi süüa kõikvõimalikke toidulisandeid, mis kõik on millegi vastu head. See on minu arust nagu raiskamine, aga võibolla pole ma teadlik.

Kui nüüd järele mõelda, siis ma ei otsi ennast eriti, ei aja sisekaemust taga. Kõlab ilmselt tagurlikult. Mulle tundub, et asjadel plaanipäraselt areneda lastes ja mitte kõigega samastudes on nagu lihtsam. Jätta läbi elamata kogu see ebaõnnestumine ja võõrad tunded ja mitte püsida tekkivas negatiivsuses. Jääda leitu juurde, sellesse süüvida, minna kvaliteeti ja sügavamale. Egotripp, onju? Ilmselt ma ei hoia kätt aja pulsil, täna loeb ennekõike kiire nõudluse rahuldamine. Mis meenutab mulle, et ma ei loe telefonist e-kirju, kuid üldjuhul saan ikka teada ja Hollywoody pakkumisi ei ole junk’i läinud. Kui ma nimetan mõnele, et minu jaoks aeg seisab, et loeb vaid siin ja praegu ja et elu ei alga mitte homme või peale pühi, vaid juba käib, siis tuntakse kaasa sellele tulevikuta tüübile. Sest reklaamklipi pikkus on ju kuni 35 sekundit, sellest piisab, selles on kogu tulevik.

Ammu ei ole konfliktis olnud, ammu ei ole lahingut löönud- puhas laiskus ja mitteaktiivne ellusuhtumine. Pooli on vaja valida, vaated on kõige tähtsamad, olgu neil perspektiivi või mitte. Ennast ei tohi kaotada, mina olen mu mõtted, auto, töö, ikea ja volvo. Kaevikusse tuleb minna omaenda lähedaste eest. Tuleb või? Mul on aastaid juba see häda, et ma ei võta pakutud lahinguid vastu, vaatan teise seisukohalt, ses mõttes olen ma mõttetu partner. Täielik tagurlikkus on, et ma ei soovi tingimusteta kõike kontrollida, ma ei jahi õnne väljaspool ennast ja ausalt öelda ei püüa ma ka olla keegi kellegi silmis.

Kogu austuse juures emakeelse hariduse vastu tundub täna pehmelt öeldes abitu, pime ja riikliku mainekujundusena mõjuv lõik üldhariduskooli 9. klassi bioloogiaõpikust: “täielik taimetoitlus pole normaalsele ja tervele organismile soovitav. Toitainete defitsiit tekib tasapisi ja seetõttu esialgu ei haigestuta, see võib võtta aastaid. /…/ Taimne toit on suhteliselt toitaine- ja energiavaene, mistõttu tuleb süüa suuri toidukoguseid ning seedeelundkond koormatakse selle seedimisega üle.” Meie teatrikoolis sellist ebateadlikkust ei levitata. Mulle meeldib eriti see “normaalsele”. Olles äsja naasnud Indiast, on mul tuliselt kahju, et nad seal pole aastatuhandeid selle peale tulnud ja suur hea meel, et meie spetsialistid on selle tõe kümne viimase aastaga praktikas järele proovinud. Hoolimata, et eestlase enda toitumisharjumuse ja -võimaluse ajalugu räägib nt Gunnar Aarmat lugedes taimetoitlusest. India… esimene maa maailmas, kus kohtasin lihtsalt lastele püstitatud ausammast: “Selle siiruse, ustavuse ja tingimusteta vanemate teenimise eest.” …Ma luban endale meenutuse. Enne Teist Maailmasõda oli paljudes Euroopa riikides majanduskriis ja vaesus. Liha lubamine enda igapäeva toidulauale oli sotsiaalse astme näitaja. Peale sõda sai riiklikuks eesmärgiks, et lihakasvatus areneks heaolu standardit rahuldavaks. Ma vabandan, ma ei saa võtta tõsiselt karusloomakasvatuse vastu võitlejaid. Miks nad lihatootmise vastu ei seisa? Kust võtab inimene õiguse tappa ja pidada end seejärel intelligentseks, eriliseks oma mõtlemisvõime poolest? Teate ju ikka, et kõige suurem arendusfinants liigub kaitsesektoris, sõjatööstuses?

Ma olen enda ilmselt kuhugi ära kaotanud. Plaanid teostuvad rapsimise või muretsemiseta. Kui on järjepidevalt loodud tingimused, saab soovitu paratamatult teoks, heas kvaliteedis just siis, kui küps on. Igasugune surumine toob kaasa libisemise ühes või mitmes teises aspektis. Seega püsin pigem mõnusalt igapäevases olevikus tehes laitmatult lõpuni ettevõetu. Normaalne oleks vast rohkem ja suuremaid ja kõrgemale ja kaugemale ja… aga noh, siin Nõmme mändide all tark ei torma, mis teha. Inimestele meeldib tunda end hõivatu, tähtsa ja kiirena, mitu asja käsil. Mina oma laiskuses püüan nii tegevused, emotsioonid kui isikud eraldi sahtlites hoida. Teatris teisiti ei saa. Ei jää terveks, ei sünni eluterve looming. Nii et puhas omakasu.

Istun siin hommikuti kurvalt jalad ristis ja mõtisklen. Igal hommikul mingi poolteist tundi. Naudin, teen harjutusi, kuulan keha, liigutan lahti, mõtlen läbi, hingan paika, keskendun. Luksus ja laiskus, sõltuvus tekib, see on tegelikult nauding ja kokkuhoid kaks ühes. Aeg seisab. Maailm ootab. Teistele ütlen, et olen midagi neile arusaadavamat tegemas. Valetan, selles mõttes. Ma ei ole kunagi tööl käinud, ma olen alati läinud kuhugi midagi vahvat tegema, iga päev on isemoodi. Hommikul lähen proovi, päeval annan tundi, loen-kirjutan, koolitan ja õpin ise. Mul on kombeks teha lõunauinak, lihtsalt niimoodi, keset päeva. Siis on pärast jälle mõnus. Oi kui hea on päeval magada!

Aijaa, ja mulle meeldib ühinemine, ühendus, unioon. Sanskriti keeles jooga. Seoste märkamine ja kasutamine. Otste kokku panemine, et parem uus sünniks. Meeldib arutleda, psühholoogia ja loogika, tantristlik maailmavaade. Kasutada kogu võimete spektrit, nii vaimsete kui füüsiliste. Tuntud ja tundmatute. Inimese õpetus ja Õpetus inimesest. Kaasa arvatud seks, füsioloogia. Ma löön kaasa haridust ja kultuuri uuendavates gruppides, uudishimust, uue loomise erutusest. Ma tunnistan, see ei ole elu edasiviiv eksportimport.

Ma olen tähele pannud, et kogu sellest destruktiivsusest hoolimata tuleb minu ellu viimastel aastatel järjest vahvamaid inimesi ja rohkem uusi vajalikke ettevõtmisi saab teoks. Ise olen rõõmsameelsem, jaksan rohkem, elan kauem, naeratan. Hämmastav, meil on järjest toredamad ja arendavamad õnnestumised. Madal enesehinnang ja künism jäävad järjest kaugemale. Me leiame aega ja ressurssi, me märkame teineteist ja see ei sõltu tegevusaladest, rahvusest, soost või vanusest. Päevad on täiuslikumad.

Kokkuvõtvalt tundub mulle, et ma olen suhteliselt laisk ja mugav inimene. Teen ainult, mis sobilik ja hoian ära ebakõlad. Säilitan tasakaalu. Kahjuks kiirgan seda ilmselt häirivalt ka välja- turvalisust, laitmatuse püüdu, kvaliteeti, tähelepanelikkust ja osavõtlikkust. Innustust ja lohutust. Ma ei ole õige persoon kirjutama eesti mehe vaimsest tervisest. Vabandan raisatud leheruumi pärast. Aga õnneks olen see ju vaid mina. Ja ehk olen ma välja mõeldud- sest maailm on pettekujutlus.

EPL, jaanuar 2015

Esmalt faktid: kui kaua ja mis tüüpi joogaga olete tegelenud ja kui sageli sellega praegu tegelete?
Olen tegelenud krija jooga ja krija hatha joogaga kolm aastat. Alustasin füüsilise krija hatha joogaga ja hästi kiirelt lisandus vaimsete vahendite sihipärase kasutamise pool- hingamisharjutused, intuitsiooni ja improvisatsiooni arendamise ning teadlikkuse suunamise harjutused, energiajuhtimine, kõiges tasakaalu hoidmine, hingamine ja palju muud. Alustasin 20ne minutiga hommikul. Täna on praktika kasvanud 1,5 tunni peale ja lisaks jaotub vastavalt vajadusele päeva peale integreeritult igapäeva tegevustega, märkamatult. Hatha jooga hoiab ideaalses vormis, kaalu ei jälgi- tõsi, olen loomsetest produktidest jätnud söögisedelisse vaid juustu, alkohol kukkus kuidagi juba paar aastat enne joogat ise ära, lihast-kanast-kalast loobusin Selveri riiulite vahel seistes. Hingamisharjutused kompenseerivad vaimse energia kulu, ehkki teatris ja teatrikoolis on päevad pikad. Ei ole kohanud 40ndates meesterahvaste ei füüsilise (rasvumine, liigeste vaevused, seedehäired, juuste väljalangemine) ega vaimse (läbipõlemine, rutiin, eesmärgi puudumine, stress, segased suhted) tervise probleeme.

Kuidas jõudsite joogani ehk mis moodi selle enda jaoks avastasite? (Sh: mida sellega kas või kaude seonduvat olite varem teinud või alustasite täitsa nullist, tühja lehena?)
Minu puhul läks see kuidagi lihtsalt ja loomulikult. Ma hakkasin 8. eluaastal tegelema teatriga, 13.a. sisenesin kutselise teatri maailma ja olen sellega tegev tänaseni. Teatrikunstis on põhitöövahendiks inimene ise, tema psüühika ja keha. Selleks, et lugu nö. rekonstrueerida, peab oskama seda kõigepealt lahti võtta. Seoseid leida, uurida, arutleda. Lahutada, et seejärel uuesti ühendada. Termin “ˈjoʊɡə/; (Sanskrit: योग,”) tuleb sanskriti keelest ja tähendab “liita, ühendada”. Kui siit peenemaks minna- ühendada Inimese kaks otsa jälle kokku, et ta omadega ilmas parimal moel hakkama saaks.
Nõnda siis- mul ei olnud mingit tohutut raputust või äratust, nagu mõned seda looduse tahtel kogema peavad. Oli 16. eluaastast huvi teatri, Konfutsiuse ja Uku Masingu kaudu mõistatusliku inimese olemuse vastu. See vajus aegajalt kuhugi tahaplaanile. Aga 40ndaks eluaastaks oli palju minu ümber muutunud ja teisalt hakkas selg liiga tegema, pinged kippusid kogunema. Mõtlesin, et sporti olen palju teinud (võitluskunstid sealhulgas), aga võimelda pole proovinud. Ja siis korraga tuli hatha jooga tundides poisikesepõlve armastuse taasleidmine. Keskendumise rahus. Ülimalt mõnus oli nö tagasipöördumine. On siiamaani, päevpäevalt näen resultaati. Lihtne järjepidevus igas mõttes.
Olen ca 12 aastat lisaks teatri tegemisele ja õpetamisele läbi viinud avaliku esinemise ja isikuarengu koolitusi. Korduvalt olen kogenud, et maailm, milles olen üles kasvanud, tuleb muidu igati erudeeritud inimestele üllatusena. Selles kehtivad võimalused ja seaduspärad, vahendid jms. Täpsemalt, et see kõik eksisteerib, on lubatud, kättesaadav ja lihtsalt, edasiviivalt rakendatav väljaspool loomesfääri. Avastasin ühtäkki, kus on paljude nende kogukondlikke ja veendumuslike tõdede algallikas. Isiklik elukogemus erinevatest valdkondadest kinnitas jooga universaalsust ja toimet. Lavastajana avardas see oluliselt minu kitsast ateistlikku maailmapilti. Põhjus-seos-tagajärg sai selgemaks kui kunagi enne. Ja et meil on selles võimalik kaasa rääkida. Ja et olid ka vanad eestlased olid tantristliku maailmavaate järgijad.

Mis on see kasu, kui seda sõna tohib siin üldse kasutada, mida joogast olete saanud ehk kuidas on see teid teinud teiseks ja paremaks jne inimeseks?
Ma olen tsiteerinud vastuseks kord K. Ristikivi: See, kellele on palju antud, pillab kõik käest maha. Ma sain teada, mis on see kõik palju, mis mulle on antud. Ja ma ei pilla seda iial. Jooga aitab mul olla pidevas tasakaalus ja ressurssi jaotada. Aidata abivajajaid, iga päev uuesti. Teatrimees P. Brookil on mõiste nihkuv vaatepunkt. See tähendab kahte fakti. Esiteks, et alati on mingi seisukoht. Ja teiseks, et seda on võimalik vastavalt vajadusele muuta. Olla paindlik ja saavutada eesmärk. Tänases ühiskonnas kohtan siiamaani vaatepunkti olla paindlik või saavutada eesmärk- kui vastandus.
Mis on teile joogas kõige huvitavam ja mis on kõige raskem?
Et oled nii vahend kui eesmärk. Ja selle mõistmine, omaks võtmine. Lihtsamalt öeldes: tasakaalus püsimine.
Mis on joogat harrastades teie eesmärk, siht? (See pidavat olema üldiselt mingi ideaalse seisundi saavutamine, aga räägiks siiski konkreetsemast sihist.)
Jooga lõppeesmärk on vabanemine. Mida vabanemise all mõista, tuleneb juba filosoofilisest või teoloogilisest taustast, maailmavaatest. Eesmärk- kõlab kuidagi väga tarmukalt. Vaadake, minu jaoks ei ole enam eilset ja homset, aeg kaotas tähenduse kuskil 40ndate alguses. Kiire kadus ära ja asendus oleviku tegelikkusega. Usun, et seda kogevad mehed teatud vanuses niisama ka, kuid mitte püsivana. Aga see on selline aktiivne, täis väljakutseid, täis kvaliteeti. Seega võib ka öelda- võita aega. Igal tasandil.
Eesti massi- ehk tavateadvus peab joogat ilmselt pigem naistele mõelduks ja sobivaks. Kuidas jooga meestele sobib? (Näiteks, kui rääkida kas või kehalistest poosidest, siis minu tähelepanekuil on mehed üksjagu nurgelisemad ja puisemad kui naised.)
Tänud siinkohal meediale tavateadvuse eest ;). Kaks harjutust päevas annab kõigile vastupidavuse, painduvuse, võhma, parandab lümfide tööd, aitab luude hõrenemise vastu, niisutab piisavalt liigeseid, taastab põlved, hoiab vererõhu kontrolli all, hoiab ära enneaegse vananemise (mälu, nägemine, hallid juuksed, südametöö ja tasakaalu häired). See nimekiri on tegelikult lõputu. Lisaks on enamus minuvanuseid sõpru tänaseks loobunud alkost ja lihast, taibates õige toitumise vajalikkust.
Meeste ja naiste vahelisse füüsiliste võimete erinevusse usun ma vaid naise emarolli silmas pidades. Sest tavalistel meestel poleks tõesti kannatlikkust 9 kuud vilja kanda ja sedasi ei saaks vili kunagi küpseks!. Ja hingedel omakorda puudub sugu. Kiusatus on siia lõpetuseks lisada, et tee üks samm ja jooga teeb… Mina ei ole täna kohanud harjutust, mida ma pole suuteline olnud kolme aasta jooksul omandama ja sooritama. Eas, kus kehaline ja vaimne regressioon on kestnud juba ca 10 a, kogen ma reaalset tõusu, huvitav, mis?

küsis Priit Pullerits, Arter jaanuar 2015

9.kl bioloogiaõpik

 Päikesetervitus 030120153467

Ma tean seda!

koolitustest ja turust, 2013. aasta lõpetuseks

Need üllatavad, jahmatamapanevad ja etteaimamatud tõed, mida meie järeltulijad avastavad, on juba praegu meie ümber olemas ja nii-öelda vahivad meile otsa, aga meie ei näe neid. Ch. R. Richert, Nobeli füsioloogiapreemia laureaat

Meeldib! Konkreetselt meie eluajal toimub selline hulk pöördeid! Oleme lähedalt näinud olümpiat, riigipööret, milleeniumi- ja sajandivahetust, suurriigi lagunemist, omariikluse taastamist, Euroopaga liitumist, kahte rahavahetust, oodanud kolme maailmalõppu ja muud.  Täna olen tunnistajaks suurimale: inimkonna kõlbelisele pöördumisele.

Algab areng isiku baasil, sest majanduskõverad ei näita veel kaua tõusunooli. Evolutsioon ja uudishimu on aga peatumatud. Järelikult toimub edenemine mitte kõrgusse vaid sügavusse, laiendades horisontaalselt sisu. Loodus märkab tegematajätmisi ja tasakaal nõuab oma, hoolimata ainelistest võimalustest või ettevõtja huvist. Kõlbelisus ning eetilised väärtused teevad elu paremaks, seda on taibanud vaimsetest väärtustest kaugematel elualadelgi tegutsejad. Ettevõtte juhil on tark sellega kaasa minna ja otsida uusi eneseteostusviise nii endale kui töötajale. Ainult selline kooslus püsib elutervena.

Väljaspool ettevõtet seisab eneseteostus sageli staatusel, mille annab kas jõukus, poliitika või religioon. Religiooni mõistame ikka veel kui oopiumit rahvale. Parteilisus ei ole otseselt põlu all, kuid ei innusta enam kedagi. Sestap ei kiputa oma vaateid kummaski valdkonnas deklareerima. Ometi vajame kõlbelist väärtust mõttestamaks meie eksistentsi. Hiljuti, lugedes siinsamas ajakirjas seisukohta kaasaegse koolituse mõttetusest, soovitan ma: aeg on vaatepunkti nihutada. Kas pole mitte paistmas vanale vormile uut sisu?

Juhtimisajakirjas on teatrist kirjutada viimane aeg. Sest teater on distsipliin, mis sisaldab mõisteid kollektiivne tegutsemine ja kollektiivne vastutus, kokkulepe, kõrgprofessionaalne täpsus ning loominguline vabadus, inspiratsioon, intuitsioon, improvisatsioon, lai vaatenurk, maailmapildi pidev täiendamine, erinevad inimkooslused, loovus, esinemisjulgus, eneseväljendusoskus, koostöö… Samuti müük, sissetulek, produktsioon, turundus, turg, konkurents, elukestev õpe, tippspetsialist, ökonoomia jt. Ehk siis- teater ei ole meelelahutusasutus. See on ettevõte. Sest edukas teater on elujõuline nii hingelt kui majanduslikult. Pealtnäha teame teatrist kõik kõike. Iga ettevõtja on teatriga kokku puutunud kahel moel: kui tarbija ja kui koolitatav meeskonnatöös või situatsiooni lahenduses. Lisaks draamateraapia eraelus. Olemuslikult on teatriloome vahekord inimese erakordsetest võimetest ja nende oskuslikust kasutamisest eri seostes. Oskused, mis on kaugelt üle saja aasta vanad ja sõna otseses mõttes vaid pühendatute pärusmaa. Mis on nois teadmistes erilist?

Ma olen kasvanud keskkonnas, kus kehtisid kõlbeliselt väga kõrged väärtused. Minu suhe teatriga on üle 30.a. pikk, alustasin 8. eluaastast. Oli vabadus ja oli distsipliin. Teater kui distsipliin sisaldab palju selliseid osiseid, mis töötavad mitmes lõigus korraga. Sestap kogen sageli hämmastust, koolitades täiskasvanuid enda meelest elementaarsete suhtumistega, kuid taibates, et neile on see täiesti midagi uut. Teatrimaailmas on olnud enesestmõistetav teatud suhtumine, kuid praktikas ka erinevatel põhjustel sajandi jagu salajas hoitud tehnikad ja praktikad. Alustuseks nimetan ühe põhilise: teatris ei käida tööl!

Hiljuti ütles mulle tänane üliedukas suurekaliibriline ettevõtja, et ta pole vajanud ühtki täna pakutavat koolitust. Seda tänu oma ülikoolis omandatu eriliselt laiapõhjalisele ning ennekõike isikuarengut sisaldavale teatriharidusele. Loodan, et suudad lugeda õigesti: need ei ole teatripraktiku sõnad. Need on isikuomadusi arendava hariduse saanud ettevõtja sõnad. Nii vaimu kui ka füüsist.

Pean vajalikuks siinkohal selgelt välja öelda: teatriinimesed on imeinimesed, nad loovad neid igapäevaselt. Aga ettevõtja ei pea saama teatriharidust. Piisab oskusest võtta sellest laiast spektrist olulisim- isikuareng ja püsivus kestvaks õppeks. Minu igapäev piirneb teatrikompaniiga Polygon koos oma kõigi alltegevustega ja Tallinna Ühisgümnaasiumiga, lisaks mõned muud koolid, mõned suured eraettevõtted. See kontakt on pidev ja seega näen ka toimuvaid arenguid ning tulemusi. See annab mulle tänasest ühiskonnast hea läbilõike nii tegevusvaldkondade kui inimeste osas. Puutun reaalselt kokku inimestega vanuses 14-56, siin segunevad nii professioonid (kohustuslik suunitlus) kui vabatahtlikud rollid (lapsevanem): ettevõtjad, tippjuhid, teenistujad, üldhariduskooli õpilased ja õpetajad, lapsevanemad, loomeinimesed, üliõpilased, noortöölised… Ja nende kõige erinevamad kombinatsioonid: lapsevanemad, poliitikud, akadeemilised ja religioossed ringkonnad. Sellistest kogukondadest kinnistub alljärgnev kogemus.

Teatris tegeleme igapäevaselt irratsionaalsete ja kasutuskõlbmatutena tunduvate suurustega. Pealtnäha hinnangulised mõõdikud: “mulle tundub, ei ole päris õige, oh- see töötab täeilikult!” jne, on täiesti reaalselt mõõdetavad kriteeriumid. Sest oleme osa muutuvast määramatusest- loodusest. Loomal on instinkt, inimesel intuitsioon, null-nivoo, tõe tunnetuse kriteerium, kui soovite filosoofilisemalt. Need on täpsed väärtused ning kaugelt muud kui mäng.  Teater on kogukond, mida saab tulemuslikult teostada vaid kogukondlikku mõtlemist ja ettevõtluse printsiipe ühitades.

Meid huvitab, kas on võimalik tulla lähemale, tegelike tähenduste juurde. Tehes asju siiralt, isiklikult pühendudes. Ja oleme ellu jäänud! Ärge arvake, ka teater on ettevõte, mis toimib vaid kasumis olles. Selle pidamine ei ole meelelahutus. On palju viise, kuidas selline lähenemine teoks saab, peamisena nimetan siin innustuse loomist, kaasamist isiklikul moel. Ja ühtlasi peab hiljem looma võimaluse enese realisatsiooniks. Täna toimiv kooslus peaks tegutsema põhimõttel- soovid hoida toimimist eluterves tasakaalus, tuleb endast alustada.

Sinu esimene reaktsioon on- ma tean. Jah, me kõik teame. Ometi oleme täna siin? Sest vanad tavad meid enam ei edenda. Sest kaugenemine algab äratundmisest. Me arvame, et oleme koolitusel midagi omandanud ja jääme sellele lesima. Me ei praktiseeri omandatut igapäevaselt. Me ei proovi reaalsuses järele. Sest see on ebamugav. Kuid multimiljonär T. Harv Eker: “Ainus kord, kui sa reaalselt seesmiselt arened, on siis kui sul on ebamugav, harjumatu. Siitpeale, iga kord, kui tunned end midagi teisiti või uut tehes ebamugavalt, selleasemel, et tagasi tõmbuda oma vanasse mugavustsooni,  patsuta end õlale ja ütle: ma ilmselt arenen. Kolm ohtlikuimat sõna on “Ma tean seda!”  “ 

 Seega, senikaua, kui see on su moto, sa ei kasva. Sa ei tule mugavustsoonist välja. Seni kuni sa ei ole miskit kogenud, oled sa sellest ainult kuulnud, lugenud, kõrvalt näinud läbi keelegi teise prisma. Alusta enda suhtumise muutmisest koolitusel pakutavasse. Ja edasi püüa eristada eri koolitusvorme mitte ainult atraktiivsusest lähtuvalt! Sest uudishimus sööks kõike, kuid nälg asendub peagi harjumusega…

Ettevõtte eesseisjana tean, et taevast tulev hägune esoteerika tulemuseni ei vii. Pigem innustab meeskonnale kogukondliku mõtteviisi tutvustamine ning isikuarengulised koolitused, kus ei õpetata “nippe” osavaks läbilöömiseks, vaid reaalsel kogemusel ja veendumusel põhinevat läbimõeldud ennast arendavat tegevust. Roosa elevandi nägemine on kujund silmamoondusest. Ülekantuna: näha võimatut, olematut. Sellisena võib antud kirjutis esmahetkel tunduda. Kuid meenutage: eestlane on ennegi eriliselt käitunud. Sooritanud tegusid, mille aluseks on olnud vaid vabatahtlik kogukondlik kokkulepe. “Teeme ära”, naabrivalve, Balti kett, laulupeod… mäletad? Tiigrihüpe sai efektiivselt teoks ja liiguti kohe ID-kaardi kasutusalade laiendamisele. Kõik need rajanevad inimeste vabatahtliku kokkuleppel, ei muul. Isegi riik on inimeste vabatahtlik ühendus, mitte kohustus. Teadlik juht ei oota, millal keegi talle viitab, et tahaks elevanti. Hea juht kutsub elevandi ise, toidab teda ja näitab uhkusega. Kaotatud kõlbelisus alustas tagasiteed 2009. aastal, mil keegi seda täheldada ei osanud. Võidukäik saab olema sel kümnendil. Ettevõtluses on levinud tiitel “partner”. Kui paljud mäletavad selle sõna päritolu või tegelikku tähendust? Keel on kaugenenud oma tegelikest tähendustest ammu, tuleme tagasi sõnade päris sisu juurde. Ära näe vaid mastaapi, kasuta printsiipi!

Kuidas pakkuda personaalset arenguvõimalust? Palju ei jaksa, aga palju pole vajagi. Ettevõtte sõnumi viimine iga üksiku töötajani on kättesaadav kõigile. See ongi oodatud kõlbeline pööre, reaalne isiklik võimalus. Pole muud vaja, kui see päriselt teostada. Kohalolek on seni hämu, kuni pole järgnenud tegu. Soovid kapitali, siin valem: andja on rikkam. Sõna ühiskond tähistab sarnast mõtteviisi-  sootsiumil on vajadused ja ta ei häbene sest märku anda.  Ühistegevuse ja üksteise toetamise võimalus teenib täna turundusvaldkonda. Miks mitte tuua see ettevõtte sisemiseks reaalsuseks?

Tänaseks on ümber saanud müümise, juhtimise ja suhtlemise ”nippide” koolituste ajad. Sest “nipp” on kiire võte, mis ei baseeru tegelikul sisul, vaid töötab teatud tingimustes. Kindlam tee sihile on isikuareng: mida kõlbelisem on töötaja, seda lojaalsem on ta ideele ja ettevõttele. Mida kõrgemad on tema inimlikud väärtused, seda koostööaltim ta on. Sest ta tajub hoolitsust ja hoitust ja kõiki neid “pehmeid” väärtusi, mida eelmisel kümnendil ettevõtte juhtimises kõrvalisteks arvati. Pikale perspektiivile orienteerunud juhil on hea teada, et kokkuvõttes on selline lahendus ettevõttele jätkusuutlik. Inimene on tervik. Isiksus. See polegi uus avastus- vana hea abikaasadega grillipidu ettevõtte juhi suvekodus kandis kaudselt samuti siduvuse eesmärki, kuid on tänaseks sisutühi ja kohati salakaval.

Kõrge eetilise kultuuriga töötaja on tugevam investeering kui vaid hea spetsialist. Sellistest isikutest koosnev meeskond on jätkusuutlikum kui mistahes spetsialistide kogum. Miks? Tippspetsialisti edasi arendades jõuad juhina ühel hetkel situatsiooni, kus ta liigub edasi parema ainelise pakkumise suunas. Paratamatult koolitad sa teda kellelegi teisele. Kõrge eetikaga lojaalseid inimesi on võimalik täiendada aga oskuste parema omandamise poole ja nad on tänulikud, sest neil on juba eelnevalt soov panustada, anda. Kõrgemate oskuste saavutamisel teevad nad seda meelsasti, sest näevad selles eneseteostust. Vastupidiselt tippspetsialistile, kes tegeleb vaid enesemüügiga. Lisaks on oht, et tippspetsialisti omandab üleoleva suhtumise ja ühel hetkel suhtub ta lohakalt. Teeb vea. See läheb kalliks maksma just juhile. Isikuarendamisega seda ohtu ei ole, koolitatav teab, et ta ei saa sainult erialaseid oskusi, vaid midagi võõrandamatut endale. Tema suhe pakutavasse on teine ja ta omandab uut teadmist meelsasti. Sa pead ettevõttes looma vaid teadlikult õhkkonna, kus seda hinnatakse ning pakutakse ka väljundit.

90ndate alguses tekkis kiiresti palju kommerts raadiojaamu. Nende käivitajad ammutasid spetsialiste ainsal võimalikul moel: kasutades uue loomise atraktiivust, ostsid nad teostajaid Eesti Raadiost. Umbes kümne aasta jooksul naasesid enamus neist nn. kodujaama. Miks? Sest seal hinnati initsiatiivikust ning anti loominguline vabadus. Usaldati intuitsiooni. Anti maad isikuarenguks. Palganumbrid ei lugenud. Selle tulemusena tõusis ka Eesti Raadio kui ettevõtte väline maine. Viimaste koolituste valguses (nt teisel sessioonil) olen tõdenud fakti: töötaja on esimesel sessioonil õpetatud oskusi rakendanud igapäevaelus, pere ringis. saanud isikliku kinnituse, et suhtlus on muutunud sujuvamaks, ühised ettevõtmised tulemuslikuks, personaalne tähelepanu tõusnud jms. Tulles järgmisele  osale, on tal juba teadlikud soovid ja positiivsed ootused. Ta on innustunud omandama ja seejärel seda ka rakendama! Kindlasti jääb eneseharimine personaalseks, mitte kõik ei suuda vahel ametist tulenevast kõrgest egost (nt arstid, õpetajad, solistid jt) ennast taandada piisavalt igapäevast, et näha reaalsust. Kuid peab andma võimaluse, tulemused on tihti hämmastavad ennekõike osalejale endale, tagasiside peegeldub juba aga reaalsetes töötulemustes.

Võib pisut küüniliselt õlgu kehitada: hamburgerimüüja eetikat? Aga vaadake kasvõi “Tippjuhi salamissiooni” telesaadet. See on mõeldud juhtide harimiseks, kuid pange tähele kõrvalist- töötajate reaktsioone! Teadmine, et tippjuht on nõus nägema asju nende positsioonilt, annab oi kui suure innustuse. Meenub suurettevõtte omatöötaja päev, kus tippjuht viis tõsise teemaarenduse vahel ühtäkki läbi ootamatu lapselikult lihtsa ja rõõmsameelse virgutusvõimlemise 1400le töötajale! Sellised hetked liidavad. Esmapilgul ilma universiumit nihutava eesmärgita töötajal on siiski stiimul kasvõi suurema sissetuleku näol. Seda saab ta teie ettevõttes nt ainult isikuarengu koolituse läbimise kaudu. Ja pärast seda pole ta enam endine, garanteerin. Tuleme tagasi teatri juurde. Teater ei koosne ainult “loomingulistest”. On olemas nn. tehnilised inimesed, kelleta eesriie igal õhtul ei tõuseks. Metallitöölised, elektrikud, lavapoisid-meistrid, publikuteenindajad, koristajad, raamatupidajad ja kõik nende vaheastmed. Mis neid seal majas hoiab- aga seesama osalus, soov teha teatrit!

Välisettevõtete juhid tõdevad oma Eesti allüksustes töötajate innovatisooni puudust ja vastutustahtmatust. Soovimatust võtta initsiatiiv. Noorte inimeste puhul tuleb see selgelt  pakutavast karjääripõhisest haridusest. 90ndate algul, kui sõnastati uue hariduse põhimõtteid, oli pakutavat palju, kuid peale jäi ilmselgelt äsjase kommunismitondist vabanenud egoism, mitte koostegemine. Ja selle vilju maitseme täna ühiskonnas laiemalt. Kiire rohuna selle levimise vastu näen ettevõtjate dialoogi lapsevanematega, kelle lapsed alles alustavad kooliteed või on põhikoolis. Miks nii vara? Sest on vaja hajutada vanema kartus, et asudes pehmete väärtuste teele, ei ole noor hiljem konkurentsivõimeline. Ärksamad üldhariduskoolid on julgenud asuda tasapisi kogukondliku mudeli teele. Tark juht aitab oma võimalustega hetkepersonali järele, sest uut kaadrit tuleb oodata 20 aastat.

T. Harv Eker, “Secrets of the Millionaire Mind”: Becoming rich isn’t as much about getting rich financially as about whom you have to become, in character and mind, to get rich. I want to share a secret with you that few people know: the fastest way to get rich and stay rich is to work on developing you! The idea is to grow yourself into a “successful” person. Again, your outer world is merely a reflection of your inner world. You are the root; your results are the fruits.

Me oleme nõus täiustama masinaid ja kasvatama lihaseid. Julgus ujuda vastuvoolu on täna vajalik. Sul võib olla rikkalik inspiratsioon ja õige intuitsioon, kuid julgus ja jõud sest kinni hoida kutsuvad reaalse sisemise muutuse ellu. Enne vajadus enda arendamiseks, siis käsitöö. Enne pühendumine, siis oskuste lihvimine. Edukad inimesed kuulavad nende nõuandeid, kes on nendest edukama. Keskpärased kuulavad oma sõpru…kes on samas seisus kui nad ise.

Tihtilugu oleme kapseldunud ja pehmelt öeldes üleolevad- tean niigi, oskan niigi, ah mis ta nüüd. Teine, mis meid takistab on hirm uue ees. Meenutades erinevaid ringkondi kus lävin- erinevad alused, samad puutepunktid. Miks? Sest nad on ju ikka inimesed, soovid ja  eesmärgid varieeruvad ainult valdkonnas ja vanuses! Teater on otsinud aastakümneid siirust, tõest olemist. Kaasaegne suhtumine inimese kõikvõimsusest on väänanud peegli vildakaks. Kuid nippide õpetamine enam võimalik, nipp on ilma protsessita valem ja tulem. Üks suurettevõte täheldas hiljuti, et lõpetas oma ülalt alla suhtumise kui suurklient ja tulem oli hämmastav. Tekkis mõlemapoolne iseeneslik rõõm ja soov uuesti kogeda. Reaalselt tänu sellele kandis tootearendus uskumatuid vilju! Veel: kahel viimasel aastal on tulnud teatrisfääri tööle tippspetsialistid, kes loobuvad neli korda suuremast sissetulekust ettevõtluses, et saada teha südamelähedast. Selle üle tasub mõelda.

Miks mitte juhtida ettevõtet kui kogukonda? Näe korraks puude taga metsa, vaata millised kogukonnad on näiteks ökotoodete taga. Kokkuvõttes on selline lahendus ettevõttele odavam päris mitmes lõigus: meeskonnatöö, efektiivsus, palganõuded, tervisekindlustus, perekesksus jne. Pisitasa hakkab levima taas ettevõtete komme maksta töötajale lisapensionit… Mäletate, kas pole see kaasaegne vorm vabrikupoest, kus kaupa sai arvestuslikult? Ideaalid peavdki olema kõrged, sest reaalsus nühib neid niikuinii kogu aeg madalamaks. Ja veel üks meenutus- isegi riik on inimeste vabatahtlik ühendus, mitte kohustus.

Mang ennustab segadusi rahaga algavasse aastasse. Nalja teete? Muidugi tulevad segadused rahaga, kuna kõlbelisuse tõusuga tekib tarbimise langus. Uusi suundi pole juurutatud. Ja veel: esoteerikaagentuurid kukuvad. Valusasti.

Kolm harjutust sinu igapäeva:

1 tõsta käsi üles. lükka sirgeks. siruta sõrmed. lükka käsi õlast üles. ära lase tagasi. siruta veel kogu kätt, eesmärgiga puudutada lage. püüdle kogu jõust läbi käe lae poole 4 sekundit. lase käsi alla.

sa said just teada, et su käsi on 8 cm pikem kui arvasid. kuidas arvad, kas sinu tegudega on samuti?

2 tõsta nimetissõrm silmade kõrgusele. vaata seda keskendunult. ära kommenteeri, lihtsalt vaatle tähelepanelikult 8 sekundi jooksul. sule silmad. lase käsi alla, hoia silmad suletud. kus näed näpu kujutist? millega sa teda nüüd vaatad?

sa said just teada, et sul on teisigi tööriistu peale musklite oma elu kujundamiseks.

3 tee tegu, mis hiljem osutub heaks. nii on kindel, et see pole omakasupüüdlik.

Eristada tähendab leida. Kehtestada saab ainult loogilist.

sõber helistas ja andis teada, et tema isa on lahkunud… ja me kandusime lapsepõlve. olen endavanustest esimene, kel mõlemad vanemad juba lahkunud. me ei oska ära saata. meid ei ole selleks ette valmistatud. võitlev ateism on lisaks kultuuri ja teadusesse augu tekitamisele muutnud meid abituks iga lahkumise puhul. ikka oleme kiindunud, ikka näeme siinviibimise ainusust ja tähtsustame seda etappi üle. on tõsi, et see on väärtuslikuim, mis inimesena sündides meiega juhtuda võib. kuid enamasti hakatakse üsna kohe peale sündi meile ette sättima sihte, ilma et nad isegi mõistaks, kas neid üldse sihtideks nimetada tasub. me ei oska jätta aega lahkuja ning enese kasutusse, sest enamasti pole meil kummalgi selleks ettevalmistust. loetud raamatud on juhuslikud. põhikoolis saab alustada põlisteadmiste meenutamisega- neis ei ole midagi võõristavat. kas me mäletame suitsusauna tähtsust taluelus? mis oli seal sündivate talituste eesmärk? me jookseme tänaseni marti ja kadrit- aga miks? meil ei ole riigikirikut, kuid sõjaväes on kaplan ametlik töökoht. hinge karjane. meil ei ole passis usulist kuuluvust, kuid traditsioonid tulevad kristlusest luterluse, katoliikluse või õigeusu kujul. kuidas need sinna tekkisid? kas muinasjutud on tõesed? aga mis te arvate, kuidas tänapäeval sünnivad hoiakud ja kollane ajakirjandus? mis te arvate, kas teatud ökoloogilistel tingimustel Ülemiste siiski tõuseb lõpeks üle kallaste? kui meil ka ei ole mälestusi, on meil liigiomased harjumused. ära unusta, ka täna sünnib lapsi, kellel on sabajätke või ahvunaha “anomaalia”. kust võtame, et see anomaalia on? valged elevandid on haruldased, kuid nad on. selliseid näiteid on sadu, mida on rahulikult eiranud isegi religioosne maailm oma kapitalismis.

mina matsin oma ema ise. mulle tundus õõvastav mõte ilmalikust kõnelejast, kel on võltspaatos ja kes ei tea lahkujast midagi. hea, et nii läks. siis kuulsin esmakordselt enda kohta väljendit “õpetaja”. kõigi nende aastate jooksul on haruharva mõni õpilane või koolitatav seda sõna oma pöördumises kasutanud. sel päeval mõistsin ühtäkki sõna tegelikku tähendust. see on mind saatnud. sellega on hästi läinud, sest olen kogenud, kuidas aegajalt õnnestub ühele või teisele selgust tuua. aga mul ei olnud taipu jääda oma ema voodi juurde, kui ta oli lahkunud ja “leitud”. ma talitasin nagu arutu kodanik, kes soovib kõik “õigesti” teha. vähemalt oli sain paluda ta lähimad sõbrannad paariks tunniks tema juurde, kuid mitte jätta ta koju. paari tunni pärast oli ta viidud, järgmiseks nägin hingetut võõrkeha moondunud näoga- sellist, et ma sügavalt peatusin surnukuuris, et vaagida kirstu mitteavamist kabelis. ilmalikus kõledas kabelis. keegi ei meenutanud mulle, et nt vanaema, kes lahkus samuti talvel, hoidsime rahulikult garaaźis. nii oli otstarbekas, kuid ka hea. iga kord garaaźis käies kohendasin surilina ta kätel- et tal külm ei oleks. ma ei võtnud teda hetkegi surnukehana. ma ei võõristanud. kui olin ema matnud 25-kraadis külmas, jõudis mu teadmisesse, et enam pole isegi füüsiliselt- kui väga ma ka ei tahaks- võimalik teda kallistada. ja sama teravalt kui seda tajusin, tundsin ka soovi seda teha.

ema oli voodis tõmmanud teki kramplikult lõuani, nagu väike laps, kes kardab. ma ei tea, kus ta käis või mida nägi. aasta jooksul oli ta igal ööl mu unedes. ta suri kodus, voodis, une ajal- kuid ma ei ole kindel, et une pealt. ja kerge ei olnud tal kindlasti minna. ma nägin selgelt igal öösel, et ta on tagasi ja me kõik imestame, et kuis nii. kuid võtame seda loomulikult ja suhtleme edasi. sest ilmselt see nii oligi.

miks on siiani mõnede jaoks ka sünd heidutav? sest me ei saa aru. isegi kui sündi meile tänapäeval mingil moel koolis selgitatakse, siis surma kohe kindlasti mitte. sest puudub taustsüsteem. vaadake sõbrad- aeg on mõista, et seda on vaja selgitada nii, et rahu jääks mõlemasse. nii selgitajasse kui kuulajasse. progress on inimeste leiutis, mis lõpeb hävinguga. evolutsioon jääb igavesti. kuni päikest on. iga lahkujaga saame uue võimaluse teha õigesti.

poolik maailmapilt on vargus.

mul on hea meel, et vene aja karastusega inimesed, nii 35-45 julgevad üha rohkem öelda avalikult lahti oma ateistlikust maailmapildist. ja poliitilisest. ja kapitalistlikust tootekeskusest ning -kesksusest. sest neil pole midagi kaotada ja seda poolikut maailma nad juba tunnevad. ja teisest küljest- neil pole jumalaid ja ebajumalaid. on karastus ja tahe teha teisiti.

milleks siis seda teemat taas üles võtta? sest me kultiveerime ikka veel poolikut maailmapilti. koos kontseptsioonide ja hirmudega. tontidega, nendega, kelle eest jalad diivanile tõstsime. kõik on ammu üle võlli.

ps- isegi ateistid lahkuvad. isegi ateistid ei suuda selgitada teadusega tõsiasja, et inimekeha püsib koos aastakümneid, keegi pole seda suutnud teha teisti kui bioloogilisel teel ning siis ühtäkki, kui pealtnäha nagu kõik alles jääb, laguneb ülikiiresti ca 40 tunniga.

Näha Roosat elevanti- oli mulle ühtäkki väga isiklik. ma alustasin selle loo tegemist peaaegu et uudishimust, isegi mitte ootamatu puänt ei olnud käivitavaks mootoriks. mind huvitas, kui tugev siis on kaasaegne eesti dramaturgia. väga pikka aega lugeisn lugu selliselt, et kolmas peategelane (noor naisehakatis) on lihast ja luust nahaal-bitch, kes lööbki niigi noateraselt kõikuva juba-mitte-esimeses-nooruses inimeste eneseusalduse ja ühtekuuluvuse vahele oma küüned ja krabab mehe. ma isegi proovisin seda just niipidi lõpuni välja mõelda- sest selline küünilisus on meil siin olemas. päris laialt kohe- mind-ei-koti- värk. just 23-25.a. räige ja ebameeldiv iseteadlikkus. ja korraga lõi selgeks hoopis teine nägemus- see kõik oleks võinud juhtuda just minu endaga. igal tasandil- kibestumine, üksildus, sulgumine ja kõik muu. iga prooviga edasi ja üle Meelise avanes kihte, milline ma ise ei tahaks iial olla. ja sealt edasi koos Meelisega sai meile selgeks, millisena see mees peaks või võiks lõpetada. autor ihkas mehe ringi- ja üksijäämist: ideaalsed kaks üksikut hingesugulast Katriin ja Levi, kes ometi iial üheks ei saa. me tegime ettepaneku lugu positiivse selge lõpuga ümber kirjutada. autor keeldus, viidates oma tutvusringkonnale. meie meelest on tänases möödarääkivas eksistentsis mõttetu karjuda mõne teise teatri moel TAPKE END ÄRA KÕIK ON MÖÖDAS! absoluutne jama, kõik alles algab ja läheb järjest heledamaks. meil oli võrratu meeskond “Roosa elevandi” ajal. Polygon selgelt ühendab inimesi, siin on turvaline ja lihtne. miks ma nö. ise seda saba kergitan? lihtsalt põhjusel- ma olen iga lavastusega selles protsessis taas ja taas osaline ja veendun hoolimata selle teatri tegemise keerukusest, kuidas ta taastoodab ja loob päriselt. üle lavastuste, läbi lavastuste. hetkel kirjutades meenuvad kõik need vastukajad tavalistelt vaatajatelt. see oli ülimalt liigutav! siinkohal tänan kõiki ja soovin südamest- kirjutage taas meile! kirjutage, millest võiks lavastaused rääkida, kirjutage varsti peale Mustamäe armastust ja peale Jessikat, blogige, kirjutage FBsse, saatke lihtsalt postkasti. sest kui keegi muu ei hooli, siis mina loen. ja usun edasi.

mul on ääretult hea meel alustada seda 6. hooaega just selliselt. korraks mõtlesin, aks peaksin sellest kirjutama Polygoni blogis. ja ei. ma kirjutan sellest oma eluraamatus, siin, sest mul ei ole vahet. minu inimesed- koolides, teatris, koolitustel. on teostunud midagi, mille peale nagu otse mõeldud ei olnudki. ikka ja jälle tulevad kokku inimesed, kel on sõnum, mis ei mahu enam ära. Roosa elevandi. seltskonnaga oli hea peretunne, Jessikaga süveneb see järjest veelgi. Ingomar ütles viimati proovis- kummaline, selle looga on nii, et proove nagu ei tehtagi. inimesed saavad lepitud ajal kokku, ühtäkki keset muud juttu, hakkab keegi teksti rääkima, teised haakuvad ja ühtäkki keegi tajub et- stop! ma tahan midagi öelda, lisaks! üleeelmine kord hakkas Kleer korraga ringi käima- teised võtsid kohe üle. muidu on ikka analüüsi periood ja siis hakkame liikuma jne… siis Martin korraga ütles keset stseeni, et ta hakkab nüüd minema. kõik vaatasid talle otsa- oot, mis? lolliks läksid, keset proovi? Martin siis seletas- no aga me jõudsime ju siia juba välja— ? eks ta nii oligi. sest jah- me ei lahmi teatrit teha. tegelikult on ju lugu sellest, kuidas lihtsad inimesed on rentinud teatri, et draamateraapia abil oma elu korda sättida, võõrnadumisest üle saada. ja me hirnume absoluutselt iga proov täie häälega, sest nad on nii koomilised oma püüdlustes. nii armsad!

ma teen uues lavastuse kaasa näitlejana. ma olin terves rollis teatris viimati mingi 20a. tagasi. vist. aga hea lihtne kuidagi on- või mai saa pihta, mis tegelikult toimub? pole veel ärevust? ma tegelikult arvan, et teater seda teeb peabki minema. etendus on kokkulepe, et mitte kõik ei löö tingimata kaasa, osad on rituaali selgeks õppinud, kuid et see on lihtsalt pidu. toimub sündmus, mis tõstab korraks õhku. näitab naabrit. seob. ja raskepärane ja näkkupanemine ei pea ta olema. sotsiaalselt terav? tooge see kriitik meie etendustele! tagasi: mul on hea meel, et minu ümber on täna just sellised inimesed. see on selge ja helge ja valgusrikas tee. las kuskil tehakse surnud doteeritud avalik-õiguslikku teatrit, las olla kaanonid ja dogmad ja ülikud ja kogu see tilu-lilu ja pudipadi inimestele, kel muid väärtusi ja eesmärke pole. läikivad plated rinnas ja mütsisirmil. aga meile tulles võtke kingad ära. ja palju on häid inimesi, kes on ühel või teisel moel haakunud korraldusega. mind see igal juhul rikastab. igal juhul on nad osa perest. igal juhul muudab see maailma. edvistajad, eneserahuldajad liiguvad õnneks edasi, eemale.

hmm, mõtlesin huviga, kas tekib vajadus uuesti kirjutada, viimati oli see märtsis. tekkis, ja sellest on hea. sest iga saabuv päev on imelühike, et kõike ära kirjeldada. seepärast võtan otse, tõlkimata, blokkimata. ja kõik kokku on kui pilevil käimine, kahe jalaga maas. et kumb siis- aga just nii- pind kannab. mul tuleb taas meelde Kristiina taaselustatud vana eesti keele väljend-pindpinev. pinevust ei ole, on hea lahe. suvel sai leitud noortele hea hingamisega uus laagripaik. on muretu neid sinna saata, kui enam ise ei peakski minema…  Mustamäe armastus tuleb koolil välja- ka siin toimub kõik kui iseenesest. mai tea misse on, meil on mõlemas instantsis (koolis ja teatris) ületatud targutamise komme, piisab lihtsast märgist, et mõista. noored oskavad, mõistavad…suvel sai palju selgeks- mistasandil kellega üldse suhelda, kus on õite taga viljad tulemas, kus mitte iial 😉 nädala pärast jälle proovide käigust. ah, siin lugudest

danzumees

tulekul

ja taustaks

nägemuslik eluviis ratsionaalselt kasutatavate abstraktsete suuruste ja väärtustega on väga lihtne. alustuseks lepime kokku, et sa ei hiline reeglina mitte kunagi kuhugi. see tuleb sellest, et sa ei lepi kokku üle jõu käivaid kohustusi ega anna kergekäelisi lubadusi. pealegi ei ole vaja tingimata kõigiga lävida. aega saab kohe rohkem ja on võimalik iga lihtne asi laitmatult lõpuni viia. parimal moel. seejuures jääb müra vähemaks ja märkad sisetunnet. inimestel on intuitsioon. tuleb ette ja ütleb ette.

oled teatrisaalis või kinos istudes tegevust jälgides tundnud vahel piinlikkust? oled suutnud endale selgitada, miks? sina ju seda korda ei saada, sina ju laval/ekraanil toimuvat ei põhjusta? see on tegelikult sinu kompromissitu ausus, teatud absoluut, mis seda põhjustab. looduslik tõe kriteerium. kuidas ta töötab? vaatame näidet. kui loomaga pikalt tõtt vaadata, siis olenevalt isendist, pöörab loom mingil hetkel pilgu ära. või siis mitte, oleneb, mis sul öelda on. kui vaadata magavat kassi keskendunult ja pöörduda mõttes ta poole, ärkab ta ca 30 s jooksul ja vaatab sulle otsa.

kuidas sa aru saad, et laev kõigub? suletud ruumis, et on öö või päev? aastaaeg?

kaasaegne inimene teeb miljon asja tänu sellele, et surub oma loomuliku tunnetuse maha. lööb uimaseks. aga lõpmatuseni igavust ei talu- haigutab, hakkab nihelema, läheb minema. elus käitub vastavalt võimalusele, aga teatris alati minema ei saa. ja nõnda siis hakkab piinlik ja peab taluma, kui laval valetatakse. mitte tekstiga, just tundega. tehakse teatrit, näideldakse. tekst ei kanna enamasti üldse suhtlust. teksti ei õpita reeglina kuiva tekstina. nullnivoo. absoluut.

üksiolemises mitte enesesööjalikkusesse kalduda on võimalik tänu regulaarsele sisulisele suhtlusele. jaapani noored ühiskonnast irdujad lahkuvad tihtilugu vaid reaalsusest, liikumata kuhugi edasi. bittide ja baitide maailm ei ole edasiminek, ikka sama kapseldumine.

läbi aegade on kunstis laiemalt kasutatud segaseid väljendeid nagu “ei kõneta”, “ei ole nagu päris see”, “midagi jääb puudu”, “täiesti uus tuul”, “värske puhang”. panganduses ja matemaatikas käsiteldamatud suurused. ometi teame täpselt, mida see tähendab. ja mis veel kummalisem- me teame, kuidas selliseid asju luua ja kasutada. ja ma ei pea silmas siin ebaõnnestumist, vastupidi. me ei suuda neid määratleta, ometi tunneme ära. seega on võimalik pealtnäha hämuses ümbritsevas udus vägagi täpselt tunnetada ja vastavalt sellel käituda ning korraldada. vastupidiselt end ratsionaalseks pidavale seltskonnale, kes tegelikult nt toetab meeletute summadega sporti või mängib börsil- emotsionaalne ressursi laiali loopimine. emotsiooni ostmine, mis haihtub õhku kui esimene lumi, väärtust loomata. marlboro toetab vormelit- saad aru, mida ma silmas pean? fashion tv?

järjest laiemalt levib selektiivne eluviis. mulle sobib, mulle ei sobi. reaalset abstraktsionismi kasutame mugavuskilbina. vastan meilidele, kuid vaid sellele osale, mis mind huvitab. enamasti jätan üldse vastamata- suhtlen tasandil, et oleme avatud ja ootame küsimusi. kui küsimused viitavad lahendita käitumisele (loe: näidatakse üheselt tupikut, küsimusele ei olegi võimalik vastata lahendavalt), jäetakse vastamata. vähe sellest- vastatakse soovitatud lausega, võetud küsija küsimusest? kaks varianti- ei ole üldse küsimust loetud? ei suudeta formuleerida midagigi erinevat?

err pealavastaja ja ministri isiklik klähvimine meedia vahendusel? lolliks olete läinud või? mis te endast mõtlete? käsitöölised!

www.poly.ee/tulevik/

etenduste hetked on selleks korraks möödas. ilus oli. viimane kord juhtus teises vaatuses midagi, mille kohta on raske midagi öelda, nime anda, et misse seal siis oli- vast ongi teatri-ime. kõik teevad, kuis kokku lepitud, kuid tulemus on midagi erilist. omamoodi hull värk- pealtnäha nagu normaalsed inimesed, aga tulevad pimedasse ruumi kokku ja teevad midagi imelikku. omamoodi nagu riitus, teenistus vms voodoo-värk. täiskasvanud. kas oled vahel mõelnud, et näitleja annab enda isiklikud hingetõmbed sulle?

tihtipeale öeldi etenduste järel, et teil oli seal… mingi seletamatu asi, mis tõi eriliselt lähedale kogu loo. tegelased, ükskõik kas nad olid sümpaatsed või mitte. teise vaatuse lõpus on koht, kus mees ja naine kaklevad. omamoodi, sümboolselt, mitte valusalt. aga valusalt siiralt, päriselt. teevad asju pärsielt, just nii nagu mees teksti järgi ihkab- teha asju päriselt. juua porilombist vett. sa julgeks? aga kui muud varianti pole?

me oleme pikalt rääkinud brooki vahetust teatrist. ja vaene teater selline ongi- näitlejarikas. aga mõistate, seal juhtus ühtteist päriselt. see ei olnud etendus. täna oli üks tagasihoidlik arutelu ja eilegi- kus käsitleti etendust kui sotsiaalset ja ka vaimset nähtust, mitte kui etenduskunsti, meelelahutust. ja tõepoolest, eesriie liikus. tähendused muutusid kontekstis. see on suht suur ja hea tunne, et on mindud teatriteos edasi. välja etenduskunsti raamidest. me hakkame tasapisi eesmärgile jõudma- luua tähendusi ja tuua lähemale, neid lahti seletada.

koolis toimub ilusti samaaegne liikumine ühtsuse ja arusaamise, keskendumise suunas. kergelt, mõnusalt, omal moel. peagi, aprilli alguses võtame vastu uue teatriklassi. võrratu on nende pühendunud noorte inimestega tööd teha. vastu minna milllegi, mis on nii uus, et äratab kõhelust. kõigis ümberringi ja natuke ka v-olla meis endis. kuid nii peabki olema. nihkemoment on ikka see, mis segadust tekitab. ja ajab tegelikult ka naerma: sest ikka sosistab üks hääl mu sees- ära võta kõike liiga tõsiselt. igal juhul on mõnus. kevad tuleb ja tuju on hea. vahel on tuju isegi seda parem, mida mõistmatumad on ümbritsevad.

ja üks eriti mõnus tundmine on pakitsemas- terad sõeluvad eriliselt hästi sõkaldest viimastel aegadel. kihid vajuvad maha, päris palju tuleb päevavalgele. mingil moel- avastad vanu tuttavaid, aga ka, et realiseerub teadmine: kui raha vahelt ära võtta, klaarub nii mõnigi suhe palju paremaks ja mõni lõpeb igaveseks. mis on oi kui hea.

kõike ei pea oskama. igale poole ei pea jõudma. ja kahjumis ei ole vaja elada. ei majanduslikult ega vaimselt. sügisel sõidan ära, kussee ja teine. vaat siis.

5.aprillil on Amfiteatris teatrikooli eksam-etendus. 12.-13. aprill on teatriklassi vastuvõtt Tallinna Ühisgümnaasiumis. vaata siia. loetud aastate jooksul ja ajal leiab aset teatud meelsuslik pööre. 8. mail täitub Polygonil viis aastat teatriteed- kahel rajal, kutselisel ja hariduslikul. inimeseks olemises 🙂 tsau-plau! oi milliseid kihte on!

DSC_5073 DSC_5074 DSC_5077

 

 

 

 

 

 

tere. kolime mõneks ajaks üle meie teatri lehele, kuna tagasivaade on vajalik : PolygonTeatri päevaraamat  siin ilmub nüüd mõnda aega järjejutt, seega märgi end ehk jälgijaks seal või FBs

asjassepühendamatutele juhatuseks : vastilmunud lavastus koos kuulamislinkidega

vaatamislingid -hmm, link on hea sõna, täiesti eestikeelne ja siskohane: avab, mis vaja ja võimaldab 🙂

: lugemislingid  ja seegi

ja järeldus

%d bloggers like this: